Viimane miil pakub linnaelule tehnoloogilist alternatiivi

Urve Palo Foto: Elmo Riig

IGA PÄEV otsustab umbes kümme Eesti inimest oma senisest kodukandist lahkuda ja elu Tallinnas sisse seada. Samal ajal võimaldab tehnoloogia järjest enam olla asukohast sõltumatu ning teenida endale ja oma perele leiba suurtest keskustest eemal.

Ülikiire ja taskukohane internet pole aga kaugeltki igasse Eesti nurka jõudnud. On selge, et tänapäevane töö- ja ettevõtluskeskkond, nagu ka kogu muu eluolu, eeldavad püsiva ja kiire interneti kättesaadavust. Selle puudumine on üks põhjusi, miks inimesed hääletavad jalgadega ja kolivad maalt ära, peamiselt Tallinna.

Kui enamikus maakondades elanike arv kahaneb, siis pealinnas see aina kasvab. Tänavu mais ületas tallinlaste arv rahvastikuregistri andmetel juba 450 000 piiri. Nii ongi ellu kutsutud viimase miili projekt, et viia töökindel interneti püsiühendus pealinnast välja ning arendada maapiirkondades ettevõtlust ja toetada laiemalt kohalikku elu.

Vahetult enne jaanipäeva kuulutas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium välja konkursi, et leida sügiseks ettevõtte, kes hakkab riigi toetuse najal rajama kiireid internetiühendusi nendesse piirkondadesse, kuhu erasektor järgmise viie aasta jooksul muidu ei investeeriks. Toetuse kogusuurus on 20 miljonit eurot.

KUI EESTI tahab olla tõeline e-riik, peab kiire internet jõudma igale poole, kus püsivalt elatakse. Vastasel juhul muutume e-linnaks.

Eestis on kokku 324 000 kinnistut ja neist ainult 82 000 ehk 25 protsendil on tehnilise järelevalve ameti kaardistuse järgi kaabelvõrgu kujul stabiilne ja kiire internet. Tõsi, 25 protsenti kinnistuid ei tähenda 25 protsenti kodusid, sest iga kortermaja, millest suuremates elab sadu inimesi, arvatakse üheks kinnistuks. Pooled neist 82 000 aadressist asuvad linnades ja linnainimestel pole üldjuhul internetiga kuigi suurt muret, eriti kui arvestada erasektori lähiaastate investeeringuplaane.

See, et erasektor näitab üles üha suuremat investeerimissoovi, teeb heameelt. Eesseisva viie aasta jooksul on ettevõtted lubanud parandada umbes 70 000 aadressi internetiühenduse kvaliteeti kas võrke uuendades või uusi rajades.

Samas oleks meil ilma riikliku sekkumiseta viie aasta pärast endiselt umbes 165 000 aadressi ilma kiire interneti püsiühenduseta. Seepärast panebki riik erasektorile õla alla ning aitab kiiret internetti viia ka nende hajaasustatud piirkondade majapidamiste ja ettevõteteni, kus aasta ringi elatakse või tegeldakse ettevõtlusega ning kuhu erasektor omal initsiatiivil ei läheks.

KUI VÕTTA vaatluse alla Viljandi maakond, siis siinsest 16 377 kinnistust oli veebruariks korralik netiühendus 4493 aadressil ja 2386 puhul kavatsesid erafirmad investeeringuid teha. Tervelt 8886 kinnistut oli aga kaetud nii-öelda valge alaga, kus kvaliteetne netiühendus kas puudus või jäi alla 30 megabiti sekundis või siis ei olnud erasektoril kavas sinna investeerida.

Võrdluseks: kui Viljandimaal hõlmas valge ala 54 protsenti kinnistutest, siis Raplamaal oli see protsent 51 juures. Konkursi tulemusena peab interneti püsiühenduse kättesaadavus ka maakonniti võrdsemaks muutuma.

Viimase miili võrguga liitumine läheb inimestele maksma maksimaalselt 200 eurot. Praegu on aga veel vara liitumisavaldust saata, nendega hakkab sügisel tegelema konkursi võitnud ettevõte. Konkursil osalemise tähtaeg kukub ettevõtetele 14. septembril ja toetust saab maksimaalselt kasutada viis aastat. Selle aja jooksul peab võitja lubatud hulgal võrguühendusi püsti panema.

MUIDUGI OLEKS naiivne väita, et kiire interneti jõudmine väiksematesse kohtadesse pöörab linnastumise trendi tagurpidi, aga see on reaalse mõjuga samm, mis aitab pidurdada või isegi peatada Tallinna tulemise protsessi. Töökindel internet teeb äriajamise või ettevõtlusega alustamise maal palju lihtsamaks, rääkimata kaugtöö tegemisest – vajadusel saab ju korra nädalas või kuus oma ettevõtte peakontoris käia. Lisaargumenti vajavad ka linnakärast väsinud inimesed, kes aeg-ajalt unistavad maale minekust, elust kauni looduse keskel ja sellest, kuidas nende lapsed rahulikus keskkonnas üles kasvavad.

Eesti on juba tervele maailmale tõestanud, et ettevõtlusega saab tegelda asukohast sõltumata. E-residentsus on siia meelitanud tuhandeid ettevõtjaid, kes iga päev elavad mujal. Miks ei võiks see kõik käia sama edukalt Eesti-siseselt?

Usutavasti ei soovi meist keegi, et Eesti muutuks järk-järgult linnriigiks või e-linnaks. Astugem sellele siis vastu.

MEEDE

Kaheksa fakti viimase miili toetusmeetme kohta

• Tuleb üks kõiki maakondi hõlmav avalik konkurss.
• Eelarve on 20 miljonit eurot.
• Võimaldab tehniliselt ilmastikust ja loodusest sõltumatult kõigil aadressiobjektidel lairibaühendust garanteeritud allalaadimiskiirusega gigabitt sekundis.
• Võimaldab vähemalt viiele sideettevõtjale juurdepääsu võrgule.
• Hindamiskriteeriumiks on liitumisvõimaluse saavate aadressiobjektide arv (70 protsenti) ja maakondadeülene proportsionaalsus (30 protsenti).
• Liitumise tasu on maksimaalselt 200 eurot aadressiobjekti kohta.
• Ehitus peab lõppema hiljemalt viie aasta pärast alates toetuse andmise otsuse tegemisest.
• Rohkem infot leiab veebiaadressil www.tja.ee/lairiba.

Allikas: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium