«Vahel öösiti tuletan eesti keelt meelde.»

Poolenisti metsistunud eestlaste surnuaed ongi kõik, mis on alles jäänud kunagisest suurest Uus-Eesti külast, kust Stalini suure terrori ajal viidi 80 aastat tagasi ära peaaegu kõik mehed. 1983. aastal surnud Salme Raadik on üks viimaseid, kes maeti Uus-Eesti surnuaiale. Selleks ajaks olid külla jäänud veel üksikud eestlased.

FOTO: Jaanus Piirsalu

  • Postimees otsis Kubanimaa viimaseid eestlasi, kes pole unustanud eesti keelt.
  • Vähesed eesti keele oskajad pole oma emakeelt unustanud.
  • Kunagise Uus-Eesti küla kalmistul on hästi säilinud eestlaste haudu.
  • Viimased elanikud lahkusid või surid Uus-Eesti külas 1980. aastate lõpus.

«Ma vahel öösiti ärkan ja tuletan meelde eestikeelseid sõnu, et mitte unustada. Mu hing kohe laulab, et saan vähemalt täna ühe päevagi kellegagi eesti keelt rääkida,» ütleb Sergei Stepanov (59) konarlikus eesti keeles. Aga vähemalt pole ta oma emakeelt unustanud.

«Vahel, kui ma igatsen eesti keele järele, siis mul on siin üks raamat eesti keeles ja loen seda kõva häälega endale ette,» räägib Klara Sapina (79, sündinud Sabbo), muidugi eesti keeles. «Vahel loen seda ka lapselapsele ette, et ta teaks, kuidas eesti keel kõlab,» lisab Klara, kes hoiab eesti keelt elus Lilli Prometi 1977. aastal ilmunud lühiproosa kogumikuga «Üleannetu maa». Eriti meeldib Klarale sealt jutustus «Üksi».

Loe ka neid

Tagasi üles