Jüri Eek toob kuurist tsaari vapi ja asetab murule ning tema kaasa Toni pühib sellelt luua ja lapiga tolmukihi. Aga kulli juurde kuulunud kiri jääb peitu, selle on aeg kustutanud.
Vana vallamaja elab tänapäevast elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagine Aidu vallamaja kandis tsaari vappi. Selle vahetas välisseinal välja Eesti võimu esinduse kipsist tähis ning tolle Vene ajal omakorda plekist Paistu küla täitevkomitee silt. Kipstähisest on alles vaid mõni detail ja plekist tehtu on katnud tihe rooste.
Pererahvas plaanib kulli restaureerida ning paigutada koos dokumentidega oma kodumaja siseseinale.
«Aidu vallamaja ehitati 1870. aastal ja 1876. aastal see töötas, meil on selle kohta dokumente,» räägib Jüri Eek. Just sel aastal olid Aidu õigeusklikud kogunud raha Tuhalaane kiriku kütja palgaks.
«Remondi käigus avastasime kartseri. Selle palkseinale olid end jäädvustanud 1905. aasta ja hilisemadki, ka saksaaegsed vangid,» lisab Antonina ehk Toni Eek. Ta teab, et vallamaja aegu oli keegi tapetud ja maja kõrval oli peetud 1941. aastal kahe võimu vahetumise ajal lahing, mis lõppenud kellegi surmaga. Sellest on kõnelnud kohalik kodu-uurija.
Vallamaja küll, aga eelkõige kodu
«Tahame vallamaja taastada umbes sellisena, nagu see on olnud,» sõnab Jüri Eek ja lisab, et mõndagi on juba tehtud. Kaasa täiendab teda: «Asendame veneaegsed aknad niisugustega, nagu vanasti olid — puidust ja klaasid kitiga kinnitatud.»
Varem oli abielupaari ja nende kolme poja kasutada ainult kaks tuba. Teise korruse remondiga on nüüdseks jõutud niikaugele, et nad on saanud sinna kolida. Poisid said tänu sellele omaette suure toa.
Alumine korrus jäi vanapaarile, Jüri vanematele.
Vallamajas on varemgi elatud, kunagi üksnes vallasekretär. Pärast kuuekümnendaid, kui Paistu valla võim ja raamatukogugi oli keskasulasse üle viidud, jagas kolhoos vanasse vallamajja kortereid. Üks majutatutest oli toonane Paistu kolhoosi Aidu osakonna juhataja Endel Eek, kes hiljem töötas ökonomistina ja reformikomisjoni liikmena oli üks neist, kes üsna heal järjel kolhoosi lõpule aitas.
Jüri Eek sündis selles majas ja elas kasvades kaasa kõigele, mida isa uut kodu elamisvääriliseks muutes tegi. Isa istutas sinna uudseid ilupuid ning pani sirguma õunapuud, tõi Muhumaalt neli kadakat ja pistis need kõiki ohutusreegleid silmas pidades mulda. Praegu on põõsad kadakate kohta väga kõrged.
Maja juures võistleb kaks puurinnet: tsaariaegne ja rohkem kui 50 aastat noorem. Tammed on poolteist sajandit vanad ja ligi meetrise läbimõõduga elupuu, mis toimib hoone piksevardana, peaks olema sama eakas. Üksik kõrge kuusk aia teises servas on mälestus kunagisest kuusehekist.
«Meil on nii suvel kui talvel palju linde,» ütleb Toni Eek, «ja poisid teevad muudkui pesakaste juurde.»
Hallrästal, kes põõsas kätsatab, on juba pojad koorunud. Üks kuldnokk pesitseb kõrge elupuu ladvas ja teine on leidnud kodu tihedas aktiniidiapõõsas. Nii et pesakaste napib ikkagi.
Koolilapsed Madis, Andres ja Mihkel
Poegi on Eekide peres kolm, kõik koolipoisid. Mis neil minekul kodus parajasti pooleli jäi, aimub kaevurakke najale toetatud puupüssidest.
Vanim, Madis, sai äsja 14-aastaseks. Pühapäeva õhtul jõudis ta koju oma elu esimeselt suurürituselt Mini-Ernalt Läänemaal Nõva lähedal. Sel põhjusel ei saanud ta reedel minna koolimajja aktusele ja seitsmenda klassi lõputunnistust vastu võtma. Koos temaga läks Paistust noorkotkaste Sakala maleva esindajatena Läänemaale kolm poissi.
«Mineku hasart oli neil suur,» nendib Toni Eek.
Siinkohal peab rääkima kooli noorkotkaste rühmast, mille juht on juba kolm aastat olnud ei keegi muu kui Madise ema.
«Otsiti vabatahtlikku rühma juhtima,» meenutab ta algust. Selles polevat midagi imelikku, et tema end pakkus. Kasvas ta ju üles koos venna ja poistemängudega ning endalgi sirguvad pojad.
«Mulle meeldib koos noorkotkastega tegutseda, meil on rühmatunne,» sõnab ta kolme aasta kokkuvõtteks.
Toni Eegi rühmas on praegu kümme poissi, kel on vanust kaheksa kuni viisteist aastat. Nad on kanuuga ja ka muul viisil matkanud, igal kevadel ja sügisel suurlaagris käinud ja koos oma kooli kodutütardega mõndagi ühiselt ette võtnud. Hiljuti olid nad veetnud öö Soomaal Saeveski metsaonnis, kus Jüri Eek oli küünlavalgel politseijutte rääkinud.
Viienda klassi lõpetanud Andres saab peatselt kaksteist täis. Tema suurüritus, noorte laulu- ja tantsupidu, seisab alles ees. Andres tantsib segarühmas ja see sai peost osavõtu õiguse. Kaheksane Mikk tantsib ka, kuid tema rühmal nii hästi ei läinud. Tema kooliaasta lõppes Sinialliku matkaga.
Küllap andis ema eeskuju selles, et pojad tantsida tahavad. Ta on üks kaheteistkümnest naisest, kes kepsleb Anna-Minna nimega rühmas.
«Kristi Pajuste on super juhendaja,» kiidab tantsujalg oma õpetajat. Ja mis nad üheskoos kõik ette võtavad! Naised lubasid puutaimede kasvatajale appi tulla, kui on aeg kasvumajale kile peale tõmmata.
Üksi-kaksi seda ju ei tee. Tantsija Toni on omakorda kutsunud rühma maasikapeenarde vahele jalga keerutama siis, kui marjad punetavad. Muidugi saab midagi ka põske pista.
Aidu Aed kasvatab puuistikuid ja maasikaid
Eekide käes oleval Vana Vallamaja kinnistul pole kuigi palju maad, kuid ometi piisavalt selleks, et metsataimi ja maasikaid kasvatada. Firmal on ka nimi — osaühing Aidu Aed. Seda kamandab pere naispool, sest mehel on juba väga tõsine amet: ta töötab Viljandi politseis patrullteenistuse välijuhina ehk tema pilgu all on linna avalik kord. Ent vahetustest vabal ajal tegutseb ta kodus oma naise kõrval.
Aidu Aed kasvatab seemnest harilikke kuuski ja arukaski. Kasvuhoonetes ongi tööjärg jõudnud seemne külvamiseni. Need on tühjad, sest viimane kui üks kasehakatis on maha müüdud ja võtab juba kuskil metsas juuri alla. Muld on uue seemne ootel saanud väetist ja tehtud kobedaks. Kuusetaimed on aga istutatud koolitusväljale — nii nimetatakse nende põllul sirgumise kohta.
Kolmas kasvumaja tuleb lisaks, seda Aidu Aia meesosanik alles ehitab.
«Meie puuaed on mõne aastaga tuntuks saanud. Tänavu küsiti istikuid rohkem, kui meil pakkuda oli,» rõõmustab perenaine.
Tagapool asub maasikaaed. Neli aastat tagasi rajatud põllulapil õitseb praegu «Senga Sengana» ja uuel on töö jõudnud viimaste taimede mahapanekuni. Pikki peenraid katab must kile, sees augud, millest paistavad maasikahakatised.
Perenaine ostis seekord Hollandist toodud külmutatud taimi, mis hakkavad marju kandma nii-öelda sissejuhatuseta, juba kuuskümmend päeva pärast istutamist.
«See on nii lihtne,» ütleb maasikakasvataja ja näitab istutamisprotsessi: surub kühvli koos istikuga mulda ja ongi valmis. Ta oli tunni ajaga pika peenra täis istutanud. Enne olid pojad mulla kobestanud ja iga taime tarbeks musta kilesse augu lõiganud.
«Poistest on suur abi,» lausub ema. «Ütleme: tuleb ära teha, kas tahad või mitte, ning teevadki, kuid kätteantud ala ei tohi olla liiga suur.»
Keset lopsakat haljust räägime ka politseist, sest Jüri Eegil läheb seal seitsmeteistkümnes tööaasta. Tegelikult õppis ta põllumajanduse mehhanisaatoriks ning traktoristina ka töötas, kuni see amet enam ei toitnud. Praeguseks on ta end politseiski järje peale koolitanud.
«Kui saaks vaid alkoholiga asjad joonde, vägijoogid on liiga kättesaadavad,» näeb Jüri Eek üht põhjust selles, miks politsei nii tihti sekkuma peab. Juurde jutustab ta loo sellest, kuidas üks kaklejatest vajas haiglas õmblemist, kuid arst sai toimetada alles siis, kui politseinikud meest jõuga kinni hoidsid.
Kord sattus patrull peale poisikestele, kes bussijaama lammutasid. Õnneks saadakse seesugused tihti kätte. «Ka need tulid kodunt, aga kodusid on meil igasuguseid,» lisab Viljandi avaliku korra kaitsja.