Ei hakka keerutama, demokraat Barack Obama külastas valimiste ajal USA väikest ülikoolilinnakest Eugene'i kaks korda, vabariiklane John McCain aga mitte kordagi. Sinised Obama plakatid ripuvad siinkandis kõikjal.
U-S-A, O-BA-MA! Tudengi kogemus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimispäeva hommikul tundub kõik olevat väga tavaline. Õpilastele liigagi tuttav The Jesus Guy (Jeesuse tüüp) seisab oma sildiga kooli keskväljakul nagu alati. Kodutu Frog (Konn) müüb samal ajal raamatupoe ees oma kurikuulsaid anekdoodiraamatuid.
Vaikus valdab Oregoni osariigis Beavertonis peakorterit pidava sporditarvete gigandi Nike rahastatud staadioni, mis ameerika jalgpalli hooajal meelitab ligi 70 000 pealtvaatajat ülikoolimeeskonna mängu vaatama. Unised alamklassi tudengid ilmuvad jalgratastel, ent haigutades ühiselamutest. Minu toakaaslane lebab aga diivanil ega suuda ikka veel otsustada, millise kandidaadi poolt hääletada.
Kuid vaikselt alanud päev – unisuse põhjustas asjaolu, et umbes 60 protsenti Oregoni valijatest olid juba nädalaid varem hääletanud, kasutades osariigi ainulaadset posti teel hääletamist – muutub kiiresti aktiivseks.
Säravate silmadega ja erakordselt heas tujus kodanikud liiguvad kiiresti mööda tänavaid. Ülikooliloengutes sosistatakse värskeimat mobiilsõnumitega saadud infot. Aktivistid vehivad hiigelplakatitega ja vabatahtlikud koguvad värvilistesse pappkastidesse häälteümbrikuid.
Näib, et kõik võtavad valimistest osa. Isegi poed jagavad hääletajatele tasuta kohvi ja jäätist. Sõnum on ühine: «Hääleta! Vahet pole, kelle poolt.» Oregoni õpilased on seda sõnumit tänavu nii palju kuulnud, et mõned on juba valimismürgituse saanud.
Huvi kõrgpunktis
Liberaalse osariigi ühes liberaalsemas linnas on üldiselt haruldane kohata vabariiklast. Ent üks esimestest, keda ülikoolilinnakus näen, on McCaini nööpide ja kauboi mütsiga varustatud Zachary Vishanoff. Eugene'is üles kasvanud ja sõjaväevärvidega jakki kandnud aktivist ei hääletanud oma põhimõtete tõttu, aga siiski pooldab ta McCaini.
Vishanoffile on olulisim poliitteema kodanike relvaõiguste kindlustamine. «Nähes, kui kergelt minu poole relva suunatakse ning kui ükskõikselt kriminaalid relvaloasse suhtuvad, on mulle väga tähtis olla kaitstud,» räägib ta. Õhtul plaanib mees tuntud kohaliku poliitiku valimispeole minna.
«Päris kaootiline on täna, mul on hea meel, et valisin juba nädal aega tagasi. Noorte huvi ja aktiivsust sellisel tasandil ei ole ammu nähtud ja mul on hea meel, et meie sugupõlv saab tõestada, et hoolime toimuvast,» väidab kolmandal kursusel politoloogiat õppiv Timothy Wood.
«Sõjast rääkimata, mind huvitab riigivõlgade vähendamine, sest praegu oleme sellega jännis. Tähtis on veel ülemkohtunike valimine, sest see mõjutab kõiki seadusi ja need kohtunikud jäävad meile elu lõpuni,» lisab Wood.
Siis lehvitab mulle kohaliku keskkooli õpetaja Randy Prince, kes on abistanud nii Obama kampaaniat, kui töötanud ka valimisinspektsioonis. Tema poliitiline huvi on üks. «Sõda. Kuna olin kindel, et Obama meie osariigis võidab, hääletasin Ralph Naderi (sõltumatu presidendikandidaat – toim) poolt, kes on igasuguse sõja vastu. Peame peatama moslemite võõrandumise. Minus endaski on juudi verd, aga leian, et peame lõpetama ka tingimuseta toetuse Iisraelile,» kinnitab ta.
«Obamat toetavad USA intelligentsemad isikud nagu Warren Buffett (ärimees ja filantroop, maailma rikkaimaid inimesi – toim) ning Silicon Valley. Ta (Obama – toim) on kokku puutunud Chicago vaestegetodega, aga samas on tal Harvardi ajumaht,» lisab Prince.
Järgmisena kohtan Oregoni ülikooli välispoliitika professorit Steven Rothmani. «Mulle ei istu see karm retoorika ja poliitiline laimamine. Ei ole vaja seda meediatsirkust ja -teatrit. Eelistaksin süveneda poliitikasse. Obama võit on tõenäoline ja enamasti saame esimese saja päeva jooksul teada, mis muutuseid meid ootavad,» räägib professor.
Rothmani arvates oli nende valimiste tähelepandavaim element naiskandidaadid. «Suurim üllatus oli, kui demokraadid ütlesid [presidendiks kandideerivale] Hillary Clintonile ära ja järgmisel momendil valiti [vabariiklaste poolt asepresidendikandidaadiks] Sarah Palin,» tunnistab ta.
Üliõpilased ekstaasis
Õhtu poole, kui meedia juba julgelt Obama võitu prognoosib, on ülikooli kogunenud sadakond elevust täis noort, et mitmel suurel ekraanil poliitilist «Ärapanijat» ning muud meediat jälgida. Saalis hõljuvad patriootiliste värvidega õhupallid ja tudengid seisavad toolide peal püsti, et paremini ekraani näha.
Ja siis saabub see kauaoodatud, kuid Obama toetajatele kuidagi liiga lihtsalt kätte tulnud hetk. Oma soosiku pildiga särke ja Onu Sami mütse kandvad noored plaksutavad, kallistavad ja hõiskavad loosungeid – peaaegu et pööraselt –, kui McCain oma lüüasaamiskõnet peab.
«Oleks juba aeg! Meie riigis on selline katastroof, et olin juba küünikuks muutunud,» rõõmustab Tracy Dowds.
«Jah, me saame! Aeg on muudatuseks!» Üliõpilased on ekstaasis, nagu oleksid nad ameerika jalgpalli vaatamas või rokk-kontserdil. Kui Obama oma kõnet peab, siis summutab meie kamp üürgamisega Obama mustmiljon pealtvaatajat, keda telekast nähti. Võin öelda, et tunnen emotsiooni, mida olen varem ainult laulupeol tundnud.
«Ise hääletasin Naderi poolt, aga Obama on päris hea mees. Siiski ei ole võimalik nelja aastaga kõike lubatut saavutada. Mind kurvastasid Obama otsused Afganistani sõja ja suurpankade päästmise osas. Loodan, et ta puhastab meie mainet teiste riikide silmis,» tunnistab Alex Shea.
«Ma imestan nii väga, kui huvitatud on USA noored poliitikast. Jaapanis küll nii ei ole,» möönab vahetusüliõpilane Shohei Mori.
«Meie riik oli kokku varisemas, aga noored tulid appi ja loodetavasti on nad nelja aasta pärast sama aktiivsed,» räägib üks Obama särgiga aktivistidest Gracie Beaver. «See on nii põnev, mul on taas usku Ameerikasse!» lisab tema sõbranna Ashley Admire.
Tudengid paugutavad võiduelevusest õhupalle, kui keegi mikrofonist rahvast vaikima palub ning teatab, et ka Oregoni osariiklased olid valinud Obama. «Mis siin enam öelda?» naerab Admire, kes uurib valimistulemusi isegi veel siis, kui suurem osa rahvast on juba edasi pidutsema läinud.