Juhtkiri: muutus?

Barack Obamast saab järgmine USA president.

FOTO: Urmas Nemvalts

Järske pöördeid USA välispoliitikas pole ilmselt oodata

Barack Obama valimine USA 44. presidendiks on Ühendriikide ajaloos kindlalt murdepunktiks, kuid vähem usutav on USA välispoliitika kiire muutumine.


Nähtavaim muutus on kahtlemata asjaolu, et Obama on mustanahaline. Ehkki rassiküsimus polnud valimiskampaanias otsustava tähendusega, annab mustanahaline president selge sõnumi kogu maailmale USA demokraatia elujõulisusest. Sest mustanahalised ei ole USAs suurim rassirühm. Ometi osutus nende esitaja valituks.


Tähelepanuväärseim muutus seisneb ikkagi põlvkondade vahetuses. Obama ei esinda külma sõja veteranide koolkonda, kes nägi maailma mõneski mõttes must-valgena. Samuti on Obama sisenemine Valgesse Majja väga järsk mõtteline seljapööramine George W. Bushi neokonservatismist mõjutatud administratsioonile.


Obama tähendab tõesti lootust. Eriti sellele, et USA maine nii tema enda kodanike kui ka ülejäänud maailma silmis paraneks. USA kodanikel on lootust olla taas uhked oma kodumaa üle ja ülejäänud maailmal on lootust vaadata USA poole kui vabaduse, kodanikuõiguste ja demokraatia majaka poole. Suurtele lootustele viitab ka erakordne valimistest osavõtt – tervelt 64 protsenti.


Obamal ei seisa ees just lihtne tööpõld, seda tunnistas ta ka valimisvõidu selgudes Chicagos peetud kõnes.


Lisaks usaldusele USA kui riigi vastu tuleb Valge Maja järgmisel peremehel taastada kodanike usaldus maa majanduse vastu. Väljumine finantskriisist on uue administratsiooni esimene tõsisem katsumus kodusel rindel, kus kahtlemata ka ülemaailmseid jooni.


Ent hoolimata mõttelisest seljapööramisest Bushi administratsioonile seisab Obama silmitsi sellesama administratsiooni välispoliitilise pärandiga. Segaste suhetega Euroopaga, Iraagi ja Afganistaniga ja üldse olukorraga Lähis-Idas. Lisaks kriitika keskkonnakaitsjailt.


Just Obama valimiste võidu päeval esines Vene president Dmitri Medvedev Vene parlamendi mõlema koja ees kõnega, milles lubas paigutada Kaliningradi oblastisse raketid ja hakata segama ka USA Poolasse paigutatavat raketitõrjesüsteemi. Ei ole kahtlust, et Venemaa käitumine võib saada Obamale esimeseks tõsisemaks välispoliitiliseks testiks. Nagu omal ajal oli John Kennedy ja Nikita Hruštšoviga, kus Kennedyst vanem Hruštšov üritas noort USA presidenti kogu aeg proovile panna ja saavutas isegi teatud määral edu. Ometi päädis Kuuba kriis 1962. aastal pigem Kennedy pealejäämisega – Nõukogude Liit viis oma raketid Kuubalt ära.

Seega ei pruugi olla otsustav ka Obama välispoliitiline kogenematus. Paljuski jääb oodata tema välis- ja julgeolekupoliitika meeskonna kokkupanemist ja alles pärast seda saab hakata tegema esimesi järeldusi. Ehkki Obama rääkis oma valimiskampaanias korduvalt ja hoogsalt muutustest, ei toimu välis- ja kaitsepoliitikas muutused üleöö. Suhteliselt kindalt on siiski ennustatav, et USA ja Euroopa suhted soojenevad, kuid vaevalt hakkavad USA sõdurid kohe Iraagist koju tulema.


Obama ülesanne ongi anda oma kõlavatele kampaanialoosungitele reaalne sisu. Kodupubliku ja ka maailma ootused on kõrgele aetud ja pettumine Obama poliitikas võib olla väga valus. Praegu aga võib rääkida suurtest lootustest seoses USAga.

Tagasi üles