Eesti Mälu Instituudi ja sihtasutuse Unitas korraldatud rahvusvahelisel teaduskonverentsil «Identiteedi ja isiksuse kujundamine kommunistliku võimu all: Ajalugu Ida-Euroopa totalitaarežiimide teenistuses» ettekandega esinenud Eli Pilve tõi välja, et ideoloogiline ajupesu ENSV koolitunnis pööras suuremat tähelepanu humanitaarainetele.
Tema ettekanne keskendus ideoloogilisele kasvatusele Eesti NSV koolitunnis ning selle põhitähelepanu oli suunatud sellele, kas ja kuidas aegade jooksul ideoloogilise surve tugevnemine või nõrgenemine kajastus tavalises koolitunnis.
Ideoloogilise kasvatuse all peetakse silmas seniste rahvuslike väärtushinnangute pealesurutud asendamist nõukogulikega, mille eesmärgiks oli, et iga Nõukogude Liidu elanik tunneks end justnimelt nõukogude inimesena, mitte näiteks niivõrd eestlase või lätlasena.
Ideoloogilise kasvatuse tulemusena pidid impeeriumi elanike teadvuses juurduma ühtsed nõukogulikud arusaamad, hinnangud ja väärtused. Sellega seoses said koolis erilise tähelepanu osaliseks just humanitaarained, eriti ajalugu, aga ka maateadus, kirjandus, vene keel, muusika- ja kunstiõpetus.
Pöörati suurt tähelepanu ajaloo «õigele» õpetamisele, maateaduses «maa pale» muutumise näitamisele nõukogude «viljastavais tingimusis»; kirjanduses ja kunstitunnis sotsialistliku realismi käsitlemisele ning muusikaõpetuses hoogsatele töölislaulude ja-marssidele.
Ent ideoloogilist kasvatust tuli teostada kõigis ainetundides, ka füüsika-, matemaatika- ja keemiõpetajad pidid leidma viisi, kuidas kiita tunnis nõukogude ja laita kapitalistlike riikide korda. Seejuures ülistati küll justkui ühtset nõukogudemaad ja saavutusi, kuid tegelikult tõsteti järjest enam esile just vene rahvust, kultuuri ja ajalugu, tembeldades ülejäänud liikmesriigid venepoolse abi vajajaiks ja saajaiks.
Kuigi Stalini surm ja isikukultuse hukkamõistmine Hruštšovi poolt tõid endaga kaasa tajutavat mõju ka koolide õppetöös, jäi ideoloogiline kasvatus oma põhiolemuselt samaks kogu sovetiaja jooksul. Nõukogude Liidus oli tegemist dressuurkooliga, kus maailmavaateline tõde oli iseenesestmõistetavalt teada, seda otsida ei olnud tarvis ega lubatudki.