Eestimaa Looduse Fond (ELF) tegi keskkonnaministeeriumile ettepaneku anda kaitseala staatus üle seitsme hektari suurustele vääriselupaikadele, mis on jäänud metsaseaduse muudatuse tõttu juriidilise kaitseta.
ELF võttis luubi alla suurte vääriselupaikade kaitse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metsa vääriselupaigad on põlismetsaliikide varjupaigad majandusmetsade vahel, kus ohustatud või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Metsaseadus määratleb alates 2009. aastast vääriselupaika kui kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajavat ala. Vääriselupaigad
inventeeriti põhiliselt 1999-2002 aastal, mil vääriselupaikade määratlus oli väärtuspõhine ning kehtis ka seitsmest hektarist suuremate alade kohta. Seadusemuudatuse tõttu puudub üle seitsme hektari suurustel vääriselupaikadel juriidiline staatus ja ELF otsustas esitada keskkonnaministeeriumile ettepanekud konkreetsete väärielupaikade kaitse alla võtmiseks.
Vääriselupaiga kontseptsiooni väljatöötajad määratlesid vääriselupaika kui vähima inimmõjuga metsaala, kus praegusajal suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult leidub ohustatud, ohualteid, haruldasi või tähelepanu vajavaid liike, mis on kasvukohtadega kitsalt kohastunud.
Et pidada ala vääriselupaigaks, piisab, kui liike leidub suure tõenäosusega. Vääriselupaik võib olla nii üksikpuu kui ka hektarite suurune metsaala.
Vääriselupaik eelkõige informatiivne ühik, mis tähistab metsatüki suurt looduskaitseväärtust kui haruldaste ja ohustatud liikide elupaik. ELFi hinnangul tasub kaaluda, kas õigusaktis olekski mõistlik määratleda vääriselupaik kui metsaosa, kus suure tõenäosusega leidub haruldasi ja ohustatud liike, ja loobuda nii pindala- kui ka asukohapiirangust.
On peetud diskussioone teemal, et sisuliselt peaks vääriselupaikade temaatikat käsitlema looduskaitseseaduses, kuna tegemist on haruldaste ja ohustatud liikide elupaikadega.
Õigusaktides on vääriselupaikadega seostuvat käsitletud siiani ainult metsaseaduses ja asjaomased sätted on muutunud niisama sageli kui metsaseadus tervikuna.
ELF soovitab, et vääriselupaiku defineeritaks metsa väärtusest lähtuvalt ning kaitstaks edaspidi looduskaitseseaduse alusel. Vääriselupaigad on loodud haruldaste ja ohustatud liikide kaitseks, mistõttu on loogiline, et seda käsitletakse looduskaitseseaduses. Samuti soovitakse seitsme hektari piirangust loobumist ning metsaregistris paikneva vääriselupaikade andmebaasi ajakohastamine.
ELF tegi ka ettepaneku kaitsta vääriselupaiku ilma muud majandamist üleliia piiramata, näiteks keelata raie ainult siis kui see ohustab vääriselupaiga säilimist.
Kui kehtestati seitsme hektari suurune pindalapiirang, siis eeldati, et sellest suuremad vääriselupaigad on nii olulised, et need tuleb võtta kaitse alla looduskaitseseaduse alusel. Ühtlasi eeldati, et kaitstavatel loodusobjektidel käib vääriselupaikade kaitse looduskaitseseaduse järgi.
Riigimetsas on vääriselupaikade kaitse korraldatud metsaseaduse ja FSC standardiga, erametsades on vääriselupaikade kaitse üles ehitatud vabatahtlikule lepingule, kusjuures kui metsaomanik soostub oma metsas leiduvat vääriselupaika kaitsma, siis hüvitab riik talle saamata jäänud tulu. Paraku ei suuda tänane skeem siiski vääriselupaiku piisavalt hästi kaitsta, ELFi hinnangul oli 2010. aastaks raietest kahjustatud 6,1 protsenti inventeeritud vääriselupaikadest.
Kokku 73,8 protsenti kunagi inventeeritud vääriselupaikadest on mingil moel kaitstud, mida võib pidada isegi heaks tulemuseks. Üle seitsme hektari suurustest vääriselupaikadest on mingil moel praegu kaitstud 75,3 protsenti. Eramaadel asub piiranguvööndis ja tulundusmetsas kokku 1979,8 hektarit üle seitsmehektarisi vääriselupaiku, mis ei ole võetud kaitse alla ega ole neil enam ka vääriselupaiga staatust metsaseaduse silmis. Kaitsealade loomisega on 14,4 protsenti vääriselupaikadest sattunud piiranguvöönditesse, kus erametsades pole võimalik pöörata eraldi tähelepanu vääriselupaikade kaitsele.
Looduskaitse alla võtmise ettepanekuid esitas ELF esialgu 88 ala kohta 2039 hektaril. Kõige enam ettepanekuid on esitatud Saaremaal, kokku 33 ala 739 hektaril. Hetkel on ettepanekud tehtud Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa, Pärnumaa, Raplamaa, Viljandimaa, Võrumaa ja Põlvamaa kohta.
Ettepanekud on koostamisel veel Tartumaa, Jõgevamaa, Põltsamaa, Ida- ja Lääne Virumaa, Järvamaa ning Harjumaa kohta. Enamik alasid paikneb riigi maal, Saaremaal jääb siiski palju ettepanekuid ka eramaadele.
Mastaapsemalt inventeeriti vääriselupaiku aastatel 1999–2002. Inventuur tehti Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekti (EMKAV) ja vääriselupaikade inventuuri projekti raames. Eesmärk oli kaardistada tänini säilinud looduskaitse seisukohast väärtuslikud metsaosad, kusjuures EMKAV projektis inventeeriti ka paljude kaitsealade sihtkaitsevööndid ja piiranguvööndid. Vääriselupaikade inventuuri projekti raames tehtud kontrollinventuuridel leiti, et esmase inventuuriga suudeti leida 42 protsenti vääriselupaikadest. Arvestades ka Rootsi kogemust, hinnati, et põhiinventuuriga suudeti avastada umbes pooled vääriselupaigad.
Kahjuks on kerkinud esile ka hulk väga küsitavaid muudatusi. Enim tähelepanu on viimasel ajal pälvinud muudatus, mille järgi on suur vääriselupaik, mis paikneb Tallinna–Tartu maantee ääres Annast veidi Tallinna poole, jagatud kaheks, sest metsahoiu sihtasutuse eksperdid on piiri muutnud. Eksperdid arvasid väidetavalt vääriselupaigast välja umbes 30 meetri laiuse ala keskelt läbi mineva sirge riba, kus kasvav mets veel 2007. aastal tehtud aerofoto järgi ei eristunud millegi poolest ümbritsevast metsast, mille vääriselupaigastaatus jäeti alles. Praegu haigutab selle riba asemel lageraielank.
Andmebaas ei kajasta hävinud vääriselupaikasid. Keskkonnaamet ei ole suutnud andmebaasi ajakohastada maharaiutud vääriselupaikade poolest. Nii ei ole andmebaasist kustutatud nüüdseks raiete tõttu hävinud vääriselupaiku. Nende mahakandmine ja lisamine on olnud puudulik ning seetõttu tuleb vastavasse üldstatistikasse suhtuda ettevaatusega. Näiteks ELFi 2006. aastal kogu Eestis tehtud välitööde põhjal selgus, et aastatel 2002–2005 hävis raiete tõttu seitse protsenti kõigist vääriselupaikadest nii era- kui ka riigimetsas, kuid seda metsaregistri vääriselupaikade andmestik ei kajasta.
Metsaregistrist ELFile 11. mail 2009 edastatud vääriselupaikade kaardikihi järgi oli arvel kokku 8546 vääriselupaika pindalaga 22 890,5 hektarit, seega umbes üks protsent Eesti metsamaast. Neist 57,4 protsenti asub riigimetsas ja 42,6 protsenti eramaadel (viimastest asub viiendik endiselt riigiomandis olevatel õigusvastaselt võõrandatud maadel). Andmebaas hindab vääriselupaikade pindala tegelikkusest suuremaks, kuna ei arvesta maha raiete tõttu hävinud metsa.
Eraldi tasuks praeguse metsaseaduse taustal vaadata, kuidas paiknevad üle seitsme hektari suurused vääriselupaigad ja mismoodi need jagunevad. Ulatuslikuid, üle seitsme hektari suuruseid vääriselupaiku on 542. Need moodustavad vaid 6,3 protsenti vääriselupaikade üldarvust, kuid hõlmavad lausa 36,5 protsenti nende pindalast.
Tegelikult on üle seitsme hektari suuruste vääriselupaikade pindala veelgi suurem, kuna paljud neist on määratletud kinnistu- või isegi eraldisepõhiselt, mistõttu võib maastikul terviklik vääriselupaik olla andmebaasis esitatud kahe või enama eraldi kirjena.