Peeter Tali: söömata jäänud perekondlik lõuna

, kolonelleitnant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Tali
Peeter Tali Foto: Erakogu

«Me julgeme ajalugu ja kannatusi mäletada, selleks et mitte lasta kuritööl korduda. Rööpad on ju needsamad,» kirjutab juuniküüditamise 70. aastapäeval kolonelleitnant Peeter Tali, meenutades oma vanaisa Peeter Pettai saatust.
 

Nõmme linnas oli juunikuine päikesepaisteline pärastlõuna. Isa oli läinud rongiga Pääskülla viljapuid vaatama. Aasta tagasi oli pere ostnud krundi mõisamaast, kuhu pidi tulema nende päris oma kodu.

Ehitusmaterjal oli ostetud ja valmis. Viljapuud ja põõsad olid juba istutatud. Juulikuus pidi Pääskülas ehituseks minema. Isa talu oli Võrumaal Põdra külas, aga sinna jõudis pere ainult korra aastas puhkuse ajal. Teenistus hoidis isa ja ema Tallinnas kinni.

Ema Liine valmistas perekonnale puhkepäevalõunat. Kaheksa-aastane Tiiu ja viieaastane Enn mängisid Nurme tänava üürikorteris. Varem elas pere punastes kasarmutes Koplis, ent see tsaariaegne korter oli olnud aasta eest tarvis kiiresti vabastada Punalaevastiku ohvitseride tarvis. Onu Hans oli õeperele külla tulnud ja lastele kesklinnast Stude juurest maiustusi toonud.

Maja ees peatus suur must läikiv sõiduauto. Uksele kõlas nõudlik koputus. Võõrad küsisid isa. Mõned neist kõnelesid keeles, mida lapsed ei mõistnud. Võõrad jäid ootama. Ema ja onu jäid vaikseks ja murelikuks. Võõrad sorisid rohmakalt isa asju. Portfelli pandi Kotkarist ja Vabadussõja mälestusmedal. Asitõendiks, öeldi. Kui isa koju jõudis, oli jutt lühike. Tal tuli võõrastega kaasa minna.
Perekondlikule lõunale ei mõelnud enam keegi.

Ema vend, onu Hans, pidi paberitele alla kirjutama tunnistajana. Ehkki ta juristina ei saanud aru, miks ja mida tema õemees oli valesti teinud või kuidas seadust rikkunud. Onu Hans oli lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas Toompeal perekonnaseisuameti juhatajana. Koolipoisina oli ta vend Ernstiga, või nagu õelapsed kutsusid, onu Ärniga, olnud Viljandi-Pärnu koolipoiste pataljoni Tõrva rühmaga Vabadussõjas.

Kapten Peeter Pettaile olevat pandud süüks, et ta sõdis I maailmasõjas Venemaa või täpsemalt Nõukogude Venemaa vastu. Suurest Võrumaa perest pärit noor mees sai I maailmasõjas lühikese kursusega ohvitseriks. Logistikuks, nagu nüüd öeldakse. Vabadussõjas korraldas Peeter Pettai juba Eesti noore rahvaväe varustamist ja pärast Vabadussõda teenis ta enam kui kaks aastakümmet oma riiki varustusvalitsuses.

Kuigi lastele jäi päev, mil isa ära viidi, meelde päikesepaistelise pühapäevana, oli 14. juuni 1941 tegelikult laupäev. Aga kõik olid ju puhkepäeval kodus nagunii, kuigi Euroopas oli juba alanud sõda. Päev enne sõda ja suurt ängi jääb alati meelde päikesepaistelise pühapäevana.

Eesti riik on mõistnud hukka kõigi inimvaenulike, nii natsistlike kui stalinistlike, režiimide kuritööd, sest iga inimese väärikus ja elu on hindamatu, ei ole vahet, mis parteist koonduslaagri komandant on.
Nõukogude Liidu anneksiooni esimesel aastal langes kommunistide igapäevaste poliitiliste arreteerimiste ohvriks umbes 8000 inimest. 2400 neist mõrvati Eestis ja 5400 hukkus Nõukogude Liidu vanglates. Punaarmee ­õigusvastase sundmobilisatsiooni käigus küüditati suvel 1941 Eestist Venemaale 34 000 noort meest, kellest iga kolmas suri nälga ja haigustesse veel enne rindele saatmist.

Onu Hans tuli laskurkorpusega tagasi, aga ta ei saanud või ei tahtnud enam kunagi juristina Tallinnas tööd, vaid kolis Pärnusse. Oli väiksem ja võõras koht. Ta ei rääkinud kunagi sõjast, kuigi tal oli karbitäis ordeneid ja medaleid.

Nüüd ma mõistan, miks. 14. juunil 1941 küüditati Eestist vägivaldselt Siberisse üle 10 000 inimese. Sedasama tegi Nõukogude võim ka okupeeritud Poola aladel, Bessaraabias (praegune Moldova), Leedus ja Lätis. Poliitilised arreteerimised ja mõrvad jätkusid Saksa okupatsiooni aastatel 1941–1944 ning Nõukogude Liidu teise okupatsiooni ajal 1944–1991.

Liine kolis koos lastega Võrumaale. Ära sõja jalust ja kaugemale uue võimu silma alt. Hiljem Võrumaalt Pärnusse, sest uusmaasaajatel oli maad vaja ja ühismajandil taluhäärberit, mis oli hea kanalaks.

Kuni viiekümnendate aastate keskpaigani oli isata pere valmis. Kohvrid olid pakitud. Üks suur ja kaks väikest. Ma ei saa kunagi teada, kas see oli hirm või ettenägelikkus ning mida nad tundsid. Märtsiküüditamise ohvriks langes 1949. aastal üle 20 000 Eesti elaniku, enamik neist olid naised ja lapsed. Paljud neist olid riigiametnike ja ohvitseride perekonnad, keda juunis 1941 ei küüditatud.

Ema otsis kontakte ohvitseridega, kes olid imekombel Siberist pääsenud või suutnud sõnumeid koju Eestisse saata. Ta ikka lootis, uskus ja armastas, kuni suri.

Tiiu ja Enn said alles hiljem teada, et ema Liine oli ikkagi päeval pärast isa äraviimist teda õnnekombel Balti jaamas läbi trellitatud vaguniakna näinud. Viivuks. Ohvitseride naiste seas olid levinud kuuldused, et nende mehi hoitakse loomavagunites ja kavatsetakse Venemaale saata.

Isa jõudis emale südamele panna: «Anna lastele hea haridus, see on kõige tähtsam. Haridust ei saa mitte keegi ära võtta.»

Tiiu ja Enn said kõrghariduse. Kuigi nende elutee oli palju okkalisem, kui enne II maailmasõda oleks kõige õelamgi haldjast ristiema suutnud ennustada. Klaveri-, tennise ja tantsutunde ei tulnud. Maja Pääskülas ehitas valmis keegi teine ja see on kellegi teise kodu. Taluhäärber Võrumaal taastati. Maa anti küll tagasi, aga unistusi ja hingerahu mitte.

Minu ema ja onu tegid kõik endast oleneva, et täita isa Peetri soov ja nende lapsed on saanud kõrghariduse.

Ma ei ole kapten Peeter Pettaid kunagi näinud, kuigi kannan tema nime. Vanaisa Peeter suri 19. aprillil 1943 Tavda laagris Sverdlovski oblastis. Südamepuudulikkusesse, seisab kiretult surmatunnistusel.
Mulle on vanaisast jäänud fotod ja raamatud. Tema foto ripub minu töötoa seinal. Selleks et julgeda vaba olla, peab mäletama. Vanaisa vaatab minu töid ja tegemisi hindavalt üle õla. Nüüd elan mina Pääskülas, mitte kaugel sealt, kuhu vanaisa pidi maja ehitama. Nüüd teenin mina Eesti riiki, mida ta nii väga armastas ja mille eest ta võitles.

Ma ei usu, et Eestis oleks suguvõsa ja perekonda, keda ei oleks Eesti annekteerimine ja okupatsioon valusalt puudutanud. Meil kõigil on Nõukogude võimuga oma, paljudel meist väga isiklik arve. Viletsus ja nälg. Lahutatud perekonnad. Sõjas langenud. Vangilaagrites surnud. Küüditamised. Tapmised. Välis- ja sisepagulus. Näriv hirm. Purunenud unistused. Teisiti elatud või hoopis elamata jäänud elud.

Suuremeelsed suudavad andestada, aga andestamine ei tähenda unustamist, vaid ka julgemist mäletada ja mälestada. Me peame tõestama iga hetk tervele maailmale, et meie Eesti on olemas, me oleme vabad, väärime oma riiki ja seisame selle eest. Ükskõik mis hinnaga.

Üheksakümnendatel Tartu Ülikoolis õppides ei leppinud me kokku, vaid saime aru, et meie pojad ei pea nägema, kuidas meid loomavagunitesse topitakse. Me lihtsalt saime aru, et lapsed ei tohi karta nõudlikku koputust uksele, kui perekond valmistub pühapäeval grillima. Seepärast teenimegi Eesti rahvast ja riiki kaitseväelastena, riigiametnikena, õpetajatena, ettevõtjatena, talunikena ja kodanikena.
Me ei unusta meie vanaisade ja vanaemade, isade ja emade kannatusi. Me julgeme ajalugu ja kannatusi mäletada, selleks et mitte lasta kuritööl korduda. Rööpad on ju needsamad. Needsamad, kuhu rahvas pärast suve 1941 lilli viis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles