Juhan Liivi surmapaigal laiutab alajaam

Postimees käis koos Juhan Liivi onupoja järeltulija Kadri Jõksiga Plakso-Madisel ja veendus, et vana saun on samas asunud aegadest, mil seal kõndis Juhan Liiv. Eesti Energial on teised andmed.

FOTO: Sille Annuk

Juhan Liivi sugulased peavad Eesti Energiaga lootusetuna näivaid läbirääkimisi, et armastatud luuletaja viimaseks elukohaks olnud maalapilt Tartumaa väikeasulas Plakso-Madise talus kaoks vana alajaam koos betoonpostide ja elektriliinidega, kirjutab Nils Niitra tänases Postimehes.

Vara vald, Koosa küla.

FOTO: Graafika: Margit Randmäe


Kokku läheb alajaama ja väljub sealt 25 traati ja neli kaablit. 1800-ruutmeetrisele krundile mahub veel kümme betoonist elektriposti, neist viiel on lisatoed.

Eesti Energia võtab oma alajaama ja traatide kaitsetsoonidega Plakso-Madise kultuuriväärtuslikust kinnistust maa-ameti aerofotode järgi enda alla vähemalt kolmandiku või isegi kuni poole. Ajaloolise krundi omanikud on muide praegugi Juhan Liivi sugulased, perekond Jõks. Krundi servas kogu selle traadistiku keskel asub tilluke mälestustahvel kirjanikule.

Maamaks alajaama eest

Ehkki kasutada saab vaid väikest osa maast, maksab perekond Jõks alajaama ja traatide aluse maa eest maamaksu. Ei ole vast vaja lisada, et nad vihkavad seda alajaama.

Taasiseseisvudes jäeti omastele tagastamata osa neile kuulunud maast. Jäeti tagastamata ka maatükk Plakso-Madise praegusest krundist üle tee, kuhu alajaama ümbertõstmine ei tohiks olla ületamatu jõupingutus. Ent Eesti Energia Jaotusvõrgust öeldi, et selle 1980. aastate algul uuendatud alajaama ümbervahetamine ei tule kõne allagi enne aastaid 2020–2030. Millalgi siis on alajaam omadega läbi.

Kui jätta mängust välja kultuuriväärtus, ei ole kahtlustki, et sellise vägeva taristu all kannatavat krunti ei ole võimalik mingisugusegi vähegi mõistliku hinnaga müüa. Plakso-Madisele taheti maja ehitada, aga praegu on plaan soiku jäänud, sest ruumi pole: alajaam on ees.

Jõksid peavad aga oma krundist kuni poolt hõlmavat alajaama ja liine koos kaitsetsoonidega taluma, sest seadus paneb neile talumiskohustuse.

Hiljaaegu tekkis Juhan Liivi lellepoja tütretütre mehel Ivar Jõksil võimalus Eesti Energiale hambaid näidata. Üks projekteerija küsis temalt kooskõlastust projektile, millega väike osa krundilt väljuvatest madalpingeliinidest viiakse maakaablisse, et parandada juuresasuvate kortermajade elektrivarustust.

Ja siis teatas Jõks, et tema allkirja enne ei anna, kui kogu see kupatus tema krundilt minema viiakse. Kompromissina pakkus mees välja sedagi, et kui alajaama tõepoolest pole võimalik kuhugi ümber tõsta, siis asendatagu see vähemasti nüüdisaegse väiksema alajaamaga ja viidagu kõik liinid maakaablisse. Ka see variant ei sobinud.

Tegelikult oleks alajaam võimalik kolida ka mõnekümne meetri kaugusele teisele poole teed, kus on lage plats ja ei ühtki elumaja. Küsimus on vaid Eesti Energia Jaotusvõrgu huvis investeerida okupatsiooniajastust pärineva ja omal ajal sovhoosi poolt jõuga rajatud alajaama ümberkolimisse.

«Alajaama ümbertõstmisega kaasneks ulatuslik liinide ümberehitamise vajadus, mis teeb projekti kulukaks,» kurdab Eesti Energia Jaotusvõrk. «Saame investeerimisotsuseid teha eelkõige liinide rikkelisuse, uuendustööde mõju ja võimalikult suure ühishuvi alusel.»

1990. aastate algul üritas Jõks ka Eesti Energiaga alajaama kolimise osas jutule saada, aga klienditeenindusest kaugemale ta ei pääsenud. Alajaama ümbertõstmise eest küsiti Jõksidelt aga 1990. aastatel miljon krooni. Nii lootiski perekond, et alajaam amortiseerub peagi ja see viiakse mujale.

Nüüd siis on Eesti Energia Jaotusvõrgu huvi seoses sooviga korterelamute elektrivarustust parandada Jõkside vastu mõnevõrra kasvanud. Seoses uute ehitustöödega üritas Eesti Energia neile kaela määrida ka tähtajatut servituuti, mis seadustaks ettevõtte õigused krundile. Aga kooskõlastust kaabli panemise projektile ei anna Jõksid enne, kui neetud alajaam koos liinirägastikuga ära koristatakse.

Tagasi üles