Eesti valija lähtub pigem kandidaadist kui tema erakonnast

Riigikogu saal

FOTO: Raigo Pajula.

Eesti valija lähtub rohkem konkreetsest kandidaadist kui sellest, millist erakonda see isik esindab, kirjutas Tartu Ülikooli võrdleva poliitika assistent Martin Mölder oma värskes artiklis ajakirjas Riigikogu Toimetised.

Mölder selgitab artiklis, et selle järgi, kuidas erakonnad valijate häälte pärast konkureerivad ja valijad oma otsuseid teevad, on võimalik hinnata esindusdemokraatiate toimimist ja kvaliteeti. Erakondade vahel võib olla nende strateegilistest eesmärkidest ja käitumuslikust loogikast tingitud süstemaatilisi erinevusi.

Ühelt poolt võib rääkida poliitikaid esiplaanile seadvatest erakondadest, kes koguvad toetust peaasjalikult ja otse oma programmiliste või poliitiliste seisukohtade abil. Teisalt võib rääkida hääli taotlevatest erakondadest, kes on valmis suurema toetuse nimel enda ja teiste erakondade poliitikatega manipuleerima (parim näide on negatiivsed kampaaniad).

Ideaaltüübina võib eraldi välja tuua ka isikupõhised erakonnad, kellele ei ole poliitikad kampaaniate kontekstis lõppkokkuvõttes üldse olulised ning kelle tugevus põhineb erakonna liidri või kandidaatide karismal ja imagol

2011. aasta riigikogu valimise järel Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi tehtud valimisuuring võimaldab anda esmase hinnangu Eesti erakondade ja valijate suhestumise kohta.

Mida rohkem langevad kokku erakondade poliitilised positsioonid ja nende valijate eelistused, seda enam on võimalik oletada, et tegemist on poliitikapõhise konkurentsiga erakondade vahel ning sellest lähtuvad otsustamisel valijad. Sidet valijate ja erakondade vahel saab hinnata ka selle järgi, kelle poolt valijad hääletasid – kas kandidaadi või erakonna poolt. Esimene variant viitab enam isikupõhistele erakondadele ja valimisele, viimasel juhul saab aga eeldada rohkem poliitikapõhist valimist.

Valijate kaalutlusi valiku tegemisel saab hinnata ka selle järgi, kuidas langevad kokku erakondade positsioonid ja valijate hoiakud teatud võtmetähtsusega poliitilistes küsimustes. Enne valimisi üles kerkinud teemade puhul kasutati erakondade positsioonide kindlakstegemiseks Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi poolt enne 2011. aasta riigikogu valimisi koostatud valijakompassi, selleks selgitati välja Eesti erakondade positsioonid 30 poliitilise teema lõikes. Siin on nendest kasutatud kaheksat, mille puhul erakondade seisukohad kõige enam lahknesid.

Nelja erakonna ja kaheksa poliitilise küsimuse lõikes on kokku 32 võimalikku kokkulangevust või lahknevust. Erakondade poliitikad ja nende valijate eelistused langesid kokku 14 korral ehk vähem kui pooltel kordadel. See annab alust arvata, et poliitikapõhine otsustamine ei olnud valijate hulgas kindlasti domineeriv ning nende andmete põhjal valiti umbes pooltel käsitletud juhtudel erakondi, kelle poliitilised seisukohad olid valija omadele vastu.

Kui vaadata kokkulangevusi erakondade lõikes, siis kõige vähem langesid kokku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja tema valijate eelistused (kahel korral), kõige sagedamini aga Isamaa ja Res Publica Liidu ja tema valijate eelistused (viiel korral).

Huvitav on täheldada, et kahe poliitikavaldkonna lõikes (vanemahüvitis ja tuumajaam) olid kõigi erakondade positsioonid erinevad nende valijaskondade eelistustest. Ühe teema puhul (samasooliste partnerluse võimaldamine) langes ainult ühe erakonna ja tema valijaskonna positsioon kokku (IRL).

Valijaskondades oli kõige vähem konsensust vanemahüvitise teemal – kõigi erakondade valijaskonnas oli nii selle maksimummäära alandamise vastaseid kui ka pooldajaid. Samuti joonistusid valijaskondade tasandil välja kolm teemat (kodakondsus, kutseline kaitsevägi ja vene gümnaasiumide eestistamine), milles oli näha Keskerakonna valijate eristumist teiste erakondadega võrreldes ning kolm teemat (samasooliste kooselu, tuumajaam ja maksude tõstmine), milles valitses kõigi valijate lõikes suhteline üksmeel.


Kandidaat või erakond?

Reformierakonna puhul valiti kõige rohkem erakonda ja kõige vähem konkreetset kandidaati. Kõigi teiste käsitletud erakondade puhul oli domineeriv mitte erakonna valimine üldiselt, vaid konkreetse kandidaadi eelistamine. Eriti tugevalt paistab selles osas silma Keskerakond, kelle valijaskonnast 72,7 protsenti valis konkreetset kandidaati ja ainult 26,7 protsenti pigem erakonda tervikuna. Üldine kandidaadi valimise domineerimine annab alust eeldada, et erakonna poliitilised positsioonid ei ole valiku tegemisel kõige määravamad.

Poliitilise sideme nõrkusele viitab kaalukausi kaldumine pigem kandidaadi kui erakonna põhjal valimise poole. Seega ei saaks väita, et poliitiline side meie erakondade ja nende valijate vahel oleks eriti tugev. Küll aga joonistub välja üks teine loogika. Valijaskonnad on teatud küsimustes (kodakondsus, kaitsevägi, vene gümnaasiumide eestistamine) erakondade eelistustest hoolimata joondunud kahte leeri – ühel pool Keskerakonna ja teisel pool muude erakondade valijad.

See joondumine tuleb selgelt välja ka alternatiivsete eelistuste puhul – eriti Reformierakonna ja IRLi, aga ka sotsiaaldemokraatide valijad ei valiks mitte mingil juhul Keskerakonda, omavahel vahetaksid nad hääli aga suhteliselt meelsasti. Sellele vastupidiselt on Keskerakonna valijad oma erakonnale tunduvalt lojaalsemad ning ei hääletaks Reformierakonna või IRLi poolt.

Tagasi üles