Reedel, 15. juuni õhtul 1973 kõndisin parajasti Kalevi tänaval Kungla kohviku poole, kui minust sõitis mööda miilitsaauto ja sellele tormas järele valjult karjuv inimmass, peamiselt noored, neid oli terve tänav täis.
Vello Juurma: Meenutusi 45 aasta tagusest möllust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui jõudsin pangamaja taha liinibusside parklasse, käis noorte möll seal juba täiega. Prügikastid ja istepingid olid ümber lükatud. Pargi tänava kutsekooli võimla seina küljes oleva raudtrepi mademele oli roninud poiss, kes kutsus kaaslasi ründama miilitsamaja. Juba lähenetigi sellele ja maja akende poole hakkasid lendama kivid. Aknaklaasid purunesid klirinal. Tüdrukud varustasid poisse viskematerjaliga.
Miilitsamaja teise korruse purustatud klaasiga aknaauku ilmus korraks miilitsa nägu, kuid kadus sealt kohe, sest tema suunas lendasid kivid. Miilitsamaja poolt kostsid paugud. Hoone ette sõiduteele pargitud miilitsaauto keerati kummuli ja seda üritati põlema pista, kuid tulutult. Bussijaama parklasse sõitis tuletõrjeauto, mis kostitas noori veejoaga. Ühisel jõul saadeti auto poole prügikast. Kuna oli soe suveilm, siis vesi noori ei häirinud. Huvitaval kombel jätkus elu bussijaama kandis endistviisi. Linnabussid saabusid peatusse, lasid inimesi välja, võtsid peale ja sõitsid edasi. Aga kuna aeg oli hiline, liikus neid harvalt.
Osa inimesi jälgis noorte märatsemist ilmse rahuloluga ja isegi ergutas noori hüüetega. Tegu oli ju üldiselt vihatud miilitsate karistamisega.
Siis jõudis kohale veoauto sõduritega, kes autolt maha kargasid ja hargnesid. Nähes seda, hakkasid noored põgenema. Osa neist pages bussijaama rõdule, kuid sealt saadi nad lihtsalt kätte.
Sõdurid hakkasid noori ühekaupa püüdma. Keegi võeti sihikule, piirati sisse, löödi pikali maha, jagati talle püssipäradega hoope, kuni kangelane oli oimetuks tümitatud. Seejärel lohistati minema. Kus miilitsakong seisis, seda ma ei näinud. Huvitaval kombel ei puutunud sõdurid pealtvaatajaid, kes keset möllu liikusid. Püüti neid, kes üritasid põgeneda.
Järgmiseks hommikuks olid bussijaama parkla, selle ümbrus ja miilitsamaja korda tehtud. Aknad olid uuesti klaasitud, sellega olid töömehed kogu öö vaeva näinud.
Möllu järelkajaks said kohtuprotsessid noorukite üle ja nende karistamine, kellele aastaid, kellele tingimisi. Kalurikolhoosi Pärnu Kalur saalis toimus samuti avalik kohtuprotsess, kus kohal prokurör ja rajooni parteikomitee esindaja. Nimelt kuulus meie kolhoosi bussijuhi poeg patuste hulka. Töökollektiiv pidi toimunu hukka mõistma.
Kui prokurör hakkas bussijuhti noomima, et ta pole poega õigesti kasvatanud, tõusis bussijuht püsti ja hakkas plaksutama. Kolhoosi esimees Feliks Kangur oli sellisest asjade käigust nii ehmunud, et ei saanud muud öelda, kui: “Mis toimub, mis toimub?” Aga ega muud toimunudki, kui et bussijuht astus saali uksest välja. Muidugi ei jäänud bussijuhi väljakutsuv käitumine karistamata: ta vallandati.