Läinud nädala lõpus maa seest välja tulnud inimluud tõstatavad taas kord juba vana küsimuse: kes peaks nendega esmajoones tegelema? Kui muinsuskaitse ametnikud tahaksid esimesena jaole saada, et päästa võimalikust matmispaigast kõik, mis päästa annab, siis kriminalistid võivad selle ajaga olla juba puhta töö teinud.
Nimelt alustasid tee-ehitajad Tallinna-Tartu maanteel neljapäeval tööd nagu tavaliselt, kui ühtäkki sattusid peale luustikele. Esialgu välja tulnud luudele tuli õige pea lisa, misjärel otsustas tee-ehitaja masinad seisma panna.
Leiust teavitati häirekeskust ning peagi saabus kohale politseipatrull, peale mida juba kriminalistid. Objektijuhi Allar Maaringu sõnul korjasid kriminalistid tööde käigus välja tulnud luud kokku ja viisid need endaga ekspertiisi.
Muinsuskaitseameti ekspertidele jõudis info mitu tundi hiljem, sama päeva õhtul. Järgmisel hommikul sõitsid nad kohale ja uurinud seni välja tulnud leide, hindasid nad, et tegemist on maahaudadega laibakalmistuga. Senised leiud näitavad, et kalmistu oli kasutusel pikka aega: muinasaja lõpust 11.-12- sajandil kuni Rootsi aja lõpuni 18. sajandil.
Osa matmispaigast hävis
«Kalmistu asub seda tüüpi matmispaikadele üsna ootuspärases kohas: külast veidi eemal, kõrgemal künkal, ajaloolise külade vahelise ühendustee ääres. Kalmistu ala on olnud üsna suur, kuni 150 meetri pikkune,» kirjeldas muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste vaneminspektor Ulla Kadakas.
«Esialgsel hinnangul tundub, et kaevetööde tõttu on matmispaiga tuumikala hävinud, kuid kas see nii on, näitavad edasised uuringud,» nentis ta.
Uuringute ajaks ehitustööd peati. Arheoloogide ülesanne on kokku koguda kõik välja tulnud luud ning päästa omal kohal säilinud matused. «Pärast seda saab ehitustöödega edasi minna – maantee kalmistu pärast antud kohas ehitamata ei jää,» lausus Kadakas.
Kui näiteks Rail Balticu trassi ehitamine eeldab mahukaid arheoloogilisi eeluuringuid, siis Tallinna-Tartu maantee uuendamine mitte. «Eeluuringuga oleks see kalmistu ilmselt välja tulnud ja poleks sellist üllatust olnud. Ka meil oleks olnud võimalus seda rohkem uurida. Kuna see tuli välja ehitustööde käigus, läks üsna palju ka kaduma,» ütles Kadakas.
Politseiga vaja paremat koostööd
Nii politsei kui muinsuskaitseamet tunnistavad, et kahe ametkonna vahel võiks parem koostöö olla. Seda põhjusel, et arheoloogide jaoks on ülioluline uurida leida nende algses asupaigas. Lisaks teevad arheoloogid kaevamisi selliselt, et hauarahu häiritaks võimalikult vähe.
«Natuke rumalasti läks nüüd, aga samas pole ka midagi katki. Arheoloogilist materjali on seal jätkuvalt,» ütles Ulla Kadakas.
Lähiajaloost on aga mitu näidet, kus leitud luustike kohta infot saanud politseinikud leiu endaga kaasa viivad. Viimane ajakirjandusse jõudnud näide pärineb Lääne-Virumaalt Haljalast.
Nimelt leiti 2016. aasta sügisel laoplatsi laiendamistööde käigus säilmed, mis esialgu arvati kuuluvat kahele inimesele. Politsei saatis need kohtuekspertiisi instituuti, kus 2017. aasta alguses tuvastati, et tegu on hoopid seitsme inimese säilmetega.
Et luude päritolu ei õnnestunud tuvastada, andis politsei Haljala vallale loa säilmed maha matta. Valla sotsiaaltöötaja ja hauakaevaja peiede pidamiseni paraku ei jõudnud, sest enne jüudis vahele kaitsepolitsei. Nende hinnngul võis olla sõjakuriteo ohvritega.
Kohalike seaski levis kuuldus, et sealkandis, kus säilmed leiti, lasid NKVD-lased metsavendi maha. Sõjakuriteod on aegumatud ja Eestis tegeleb nende uurimisega kaitsepolitsei.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre märkis, et juhuslike kolpade või luustike leidmine võib viidata nii arheoloogilisele leiule kui ka raskele isikuvastasele kuriteole, mis ei aegu mitte kunagi. «Meie ülesanne on veenduda, millega täpselt on tegemist,» lausus ta.
Tambre lisas, et praktika näitab, et isegi kogenud ametniku hinnang võib erineda ekspertiisi tulemusest sadade aastate võrra. «Eelmisel aastal oli näiteks juhtum, kui Eestis algselt 20-40 aasta vanuseks hinnatud kuuliauguga kolba täiendav ekspertiis välisriigis näitas, et tegu on 16.-17. sajandist pärit pealuuga, mida on tulistatud musketist,» sõnas Tambre.
Ta selgitas, et kriminalistide töö sündmuskohal on leidude asukoht fikseerida, need fotografeerida, vastavalt nõuetele pakendada ja laborisse uuringule saata. Kui ekspertiis näitab, et säilmed on arheoloogilise väärtusega ja kuritegu on välistatud, siis antakse säilmed muinsuskaitseametile või muuseumile.
«Oleme muinsuskaitseametiga suhelnud ja jaganud prefektuuride lõikes meie ametnike kontaktinfot, et koostöö oleks võimalikult vahetu ja sujuv. Oleme kindlasti valmis valdkonna spetsialistidega arutama, kuidas paremini infot vahetada. Pean oluliseks, et selliste leidude puhul kohtuksid PPA ja muinsuskaitseameti esindajad vahetult sündmuspaigas. Kui lisaks luudele leitakse esemeid, mis üheselt viitavad vanale matmispaigale, tuleks see kohe anda üle Muinsuskaitseameti spetsialistele,» ütles Tambre.
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)