Krimm on Ukraina julgeoleku mikrokosmos

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

NATO vastased protesteerivad Ukraina ja allianssi ühisõppuste vastu Krimmis. Seal on Ukraina NATO vastasus enim levinud.

FOTO: ITAR-TASS / Scanpix

Lõppeval nädalal Tallinnas peetud NATO ja Ukraina kõrgetasemelistel kohtumistel arutati Ukraina julgeolekut uues augustisõjajärgses maailmas. Seetõttu on praegu igati kohane keskendada tähelepanu Krimmile, mis koondab endas mikrokosmosena peamisi Ukraina julgeolekuohte, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Merle Maigre.


Gruusia sõjast alates on lääne analüütikud, diplomaadid ja riigimehed hoiatanud, et Ukrainast ja Krimmist võib saada järgmine Vene sihtmärk. Sellisteks oletusteks annab alust Moskva, mis alates oranžist revolutsioonist püüab õhutada Ukrainat riikidevahelisele tülile. Kremlit ärritab Ukraina suundumus euroopalikele väärtustele, nagu demokraatia ja meediavabadus, Ukraina soov saada NATO ja ELi liikmeks, Ukraina soosiv hoiak USA raketikaitse süsteemi ning Ukraina toetus Gruusiale.



Gruusia sündmustest võib järeldada, et Moskva eesmärgiks on laiendada oma mõju naaberriikide üle. Venemaa püüab iga hinna eest saavutada kontrolli endiste Nõukogude liiduvabariikide sise-ja välispoliitika ning majanduse üle. Moskva huvides on provotseerida kokkupõrge Krimmi kohalike võimude ja Kiievi keskvalitsuse vahel. Kontroll Krimmi poolsaare üle suurendaks Vene sõjalist ja majanduslikku mõjuvõimu kogu Musta mere regioonis.



Krimmis toimuva üle on palju spekuleeritud. Seetõttu on tähtis teada, mis seal tegelikult siis toimub. Millised on võimaliku Krimmi konflikti peamised komponendid? Kuidas piirata Vene mahhinatsioone Krimmis? Võib väita, et peamised ohud Krimmis on poolsaare õigusliku staatuse küsimärgi alla seadmine Venemaa poolt, Musta mere laevastik Sevastopolis, Vene aktiivne osaliselt eriteenistuste abil korraldatud infokampaania, krimmitatarlastega seotud usulised ja etnilised pinged ning sisemisest võimuvõitlusest halvatud Kiievi keskvõim, mis olukorda ei kontrolli.



Staatuse küsimus


Moskva huvides on algatada Krimmi ja Sevastopoli staatuse osas debatt. Krimmi staatus on tõepoolest eriline. Selle peamiselt venekeelse elanikkonna, uhkete kuurortide ja ajaloolise mereväebaasiga poolsaare kinkis Nikita Hruštšov 1954. aastal Ukrainale.



Pärast Nõukogude Liidu lagunemist nõudsid nii Ukraina kui ka Venemaa Krimmi endale. Detsembris 1991 hääletati Krimmis Ukraina iseseisvuse poolt. 1992. aastal algatasid kohalikud venelased Krimmi Venemaale tagastamise kampaania. Pärast pikki vaidlusi tunnustas Venemaa lõpuks Ukraina piire ja territoriaalset puutumatust 1997. aastal sõlmitud Vene-Ukraina sõpruse, koostöö ja partnerluse lepinguga. Sellega oleks Venemaa justkui tunnistanud Sevastopoli ja Krimmi kuulumist iseseisva Ukraina koosseisu.



Kuid alates selle aasta kevadest on Venemaa taas Krimmi kuuluvuse küsitavaks muutnud. Krimmi kuulumist Venemaale nõudis mais 2008 Moskva linnapea Juri Lužkov. Juunis toimunud Sevastopoli 225. juubelisünnipäeva ajal toonitas Vene asepeaminister Sergei Ivanov: «See on meie linn.»



Vene Musta mere laevastik


Puhtsõjaliselt ei peaks Vene Musta mere laevastik küsitavusi tekitama, sest laevastiku tegevust piiritleb läbipaistev ja avalikustatud rahvusvaheline leping. 1997. aastal sõlmitud kokkuleppe järgi lubas Ukraina Venemaal kasutada Sevastopoli ja selle ümbruskonna sadamaid sõjalaevastiku baasina kuni aastani 2017. 



Aga paraku ei ole Musta mere laevastik pelgalt sõjalaevastik. Tegu on ka kommertsettevõttega, mille heaks töötab erinevail andmeil 20 000 – 40 000 inimest. Tallinnast veidi väiksemas Sevastopolis on Vene laevastik tõsiseltvõetav tööandja. Lisaks kuulub Musta mere laevastikule hulk ebamäärase funktsiooniga kinnisvara. Vene sõjaväebaasi koosseisu kuulub ka võimas ja potentsiaalselt pahatahtlik luureüksus. Selle tõttu on ja jääb Musta mere laevastik Ukrainas pingeallikaks.



Venemaa infokampaania


Krimmil on venelaste südames eriline koht. 1854. aasta Krimmi sõjas võitles Tsaari-Venemaa Briti impeeriumi vastu ja Teises maailmasõjas võitis kangelaslinn Sevastopol Hitleri Saksamaad. Nõukogude ajal oli Sevastopol suletud mereväelinn. Krimm oli Nõukogude tippkommunistide ja erusõjaväelaste pensionipõlve pidamise paik. Sedasorti ajalugu loob soodsa pinnase Vene infokampaaniaks, mis propageerib kohaliku elanikkonna seas slaavi rahvuslust ja nõukogude nostalgiat. Moskva rahastab arvukat mittetulundusühingute võrgustikku Krimmis. Loomulikult tegutsevad need kõik Moskva huvides.



Pinged krimmitatarlastega


1944. aastal küüditati Krimmis elanud tatarlased Kesk-Aasiasse. 1990. aastatel hakkasid nad oma ajaloolisele kodumaale tagasi tulema ja praegu on neid Krimmis umbes 300 000. Paraku ei anta Krimmi naasnud krimmitatarlastele tagasi maju, mis olid enne küüditamist kuulunud neile või nende vanematele.



Kohalikud võimud on nende vastu üsna vaenulikult meelestet ja tatarlastel on keeruline saada arstiabi või sotsiaalseid teenuseid. Nõndasamuti nagu nurka aetud koer hakkab hammustama, levib kehvades oludes elavate krimmitatarlaste seas toetus äärmusliku islami vormide vastu. Kui traditsiooniliselt on krimmitatarlased oranže jõude toetanud, siis pisitasa hakkab president Viktor Juštšenko populaarsus tatarlaste hulgas vähenema. Kiievi ja krimmitatarlaste suhted muutuvad keerulisemaks.



Ebamäärane Kiiev


Ukraina valitsusel puudub Krimmi suhtes strateegiline regionaalpoliitika. Kiiev peaks selgeks mõtlema, milliseid eesmärke soovitakse Krimmis saavutada. Siis tuleks formuleerida vastav poliitika koos tõhusa riigiaparaadiga, mis seda poliitikat ellu suudab viia. Loomulikult pole abiks presidendi, peaministri ja parlamendi vahel käivast võimuvõitlusest ja sisepoliitilisest tohuvabohust.



Kiievi passiivsus annab Moskvale Krimmis trumpkaardid. Ukraina valitsus peaks Krimmis tegutsema rahulikult, kindlakäeliselt ja üksmeelselt, et takistada Venemaal olukorda kontrollimast. Aga kas Kiiev suudab seda teha? 



Võimalikud lahendused


Ometi pole olukord lootusetu – hiljutiste küsitluste kohaselt peab 73 protsenti Krimmi elanikest Ukrainat oma kodumaaks ning 76 protsenti ei soovi mitte mingil juhul Ukraina riigist eralduda. Kiiev ei tohi Krimmi probleeme peost pihku hüpitada nagu kuuma kartulit, vaid peaks astuma kiireid ja konkreetseid samme, mis olukorrale lahenduse tooks.



Ukraina valitsusele võiks soovitada välja töötada konkreetne plaan Krimmi tulevikuks. Krimmi elanikele tuleb Ukraina riik atraktiivsemaks muuta, pakkudes kohalikele probleemidele konstruktiivseid lahendusi. Näiteks ühes kohustusega suurendada ukraina keele tunde Krimmi koolides, võiks haridusministeerium Krimmi saata ka ukraina keele õpetajaid.



Tasakaalustamaks Moskva poolt üles puhutud nõukogude nostalgiat, võiks Kiiev luua Krimmis rohkem seoseid Ukraina ja Euroopa identiteedi vahel. Euroopa raha eest võiks toetada kohalikke läänelikel põhimõtetel toimivaid ärisid. Musta mere laevastiku osas peaks Ukraina poliitiline eliit säilitama üksmeele ja nõudma, et venelased 2017. aastal Sevastopolist lahkuks. Ajavahemikus 2009–2017 võiks venelastelt senise sümboolse summa asemel korraliku turuhinnaga üüri nõuda. Krimmitatarlaste elatustaset tuleks tõsta, äärmuslike islamigruppidega peaks püüdma dialoogi pidada.



Krimm on Ukraina julgeoleku mikrokosmos. Kui Kiiev suudab end kiirelt kokku võtta ja Krimmi probleemidele lahendusi pakkuda, siis näitab see, et Ukrainas mõeldakse julgeolekust konstruktiivselt hoolimata valimiskampaaniatele iseomasest populismist. Tallinnas toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel nenditi, et NATO saab Ukrainat tõsiselt võtta, kui Ukraina võtab ennast ise tõsiselt. Krimm saab olla selle lakmustestiks.



Artikkel on kokkuvõte Merle Maigre äsjavalminud uurimistööst «Crimea-The Achilles’ Heel of Ukraine» Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses www.icds.ee
Tagasi üles