/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Mudilased rõkkasid nädal tagasi: «Mu suul ei ole sulgejat / ega keelel kinni köitejat.» Mudilaste peorepertuaari kokku pannud Aarne Saluveer ei valinud seda Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti paarkümmend aastat tagasi kirjutatud lugu juhuslikult. Ühiskonnatundliku inimesena tahtis Saluveer läbi laste laulusuude saata ühiskonnale sõnumi: meie maal kipub maad võtma kuulekus ning vaba arvamus pole kaugeltki alati soositud.
Oleme juba harjunud, kui peaminister igasugustele kahtlustele, kas Eesti riigis alati kõik imehästi sujub, kõhklejad ilusa mulli-jutuga nurka häbenema saadab. Aastaid valitsenud vallavanematest kõnelemata – need lood, kuidas oma arvamuse välja käinud vallapalgalised oma tööst ja leivast ilma jäävad, ei jõua juba ammu avalikkuse ette. Selline suhtumine on kui hall udu, mis imbub tasapisi iga inimeseni. Ka laulupeoni.
Peonädala lõpus esitas kolleeg küsimuse: kuidas see nii olla saab, et ükski ajakirjanik ei räägi laulupeo korralduses ette tulnud möödalaskmistest? Võimalikud küsijad soostusid, et laulupidu ja tegelikult ka korraldajad on ju nii pühad, et igasugune kahtlus nende ilmeksimatuses võrdub reeturlusega.
Miks ikkagi ei suudetud tantsijaile jalge alla muretseda kunstmuru, et neil oleks ohutum tantsida? Miks loobuti plaanist tantsupeo ajaks vaatajaile lisatribüünid paigaldada? Miks korjasid turvajad lastelt väravas veepudelid käest? Miks piletihinnad olid just niisugused, nagu need olid?
Lihtsad ja üldse mitte pahatahtlikud küsimused, millele kindlasti lihtne ja selge vastata. Äkki ei piisanud raha? Või äkki jagus raha küll, aga tekkis hulk lisaideid, millele oli suurem soov kulutada? Ei tea, sest me ei tea, kui kalliks pidu meile üldse läks.
Terve nädala lugesime ja kuulsime vaid õhkavaid ja ülioptimistlikke kommentaare peo suurepärase edenemise kohta. Aga äkki oli mõni asi üleorganiseeritud ja ülereguleeritud?! Neid küsimusi pole ometi viisakas küsida.
Kümmekond aastat tagasi tundsid korraldajad laulupeo sihtasutuses end kui viimased laulupeotule kandjad, keda riik ja rahvas ei taha toetada. Nüüd on pendel liikunud teise äärmusse – korraldajad naudivad rahva ja riigi toetust.
Ühtäkki on hakanud tunduma, et seesama riik ja rahvas on justkui vahendid korraldajate käes, ja mitte need, kes andnud korraldajaile erakordse võimaluse end teenida. Aga seda mõtet ei sobi ju ometi esitada! Ei tohi kahelda püha ürituse pühaduses.
Mis maa see on, küsiti peol. Mis maa see on, kus suid on hakatud sulgema?