Tudengid muretsevad kõrgharidusreformi jäikuse pärast

Sandra Uuli, Anneli Allikmaa ja Kertu-Kätlin Käis näevad tasuta kõrghariduse eelnõus nii head kui halba – eelnõu vajaks veel täiendamist.

FOTO: Kristjan Teedema

Üliõpilased peavad üleeile kooskõlastusringile saadetud kõrgharidusreformi eelnõud üldiselt positiivseks, kuid muretsevad semestritasu pärast, mida ülikoolid võivad hakata nõudma tudengitelt, kel ei õnnestu kõiki aineid edukalt sooritada.


Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimehe Eimar Veldre sõnul on eelnõus murekohaks 30 EAP ehk ainepunkti nõude mittetäitmisega kaasnev semestritasu. «Me ei saa pidada õigeks, et kui tudengil jääb mõni ainekursus sooritamata, peab ta hakkama maksma terve semestri eest. See on selgelt ebaõiglasem ja ka kõrgkoolide tänasest tavast karmim,» märkis EÜLi juht.

Nimelt ei pea eelnõu järgi täiskoormusega õppima asuv üliõpilane esimesel semestril õppekulusid hüvitama, kuid kui ta ei täida õppekava 30 EAP mahus, tekib õppeasutusel õigus temalt juba 2. semestril õppekulude hüvitamist nõuda. Kui üliõpilane kogub 2. semestril 30 EAPd, on tal 3. semestril jälle õigus n-ö tasuta kohale. «Kui praegu jääb tudengil mõni aine sooritamata, siis peab taaskuulamise eest maksma ainepunktide järgi, mitte terve semestri eest,» selgitas Veldre.

«Kui soov on suurendada nominaalajaga lõpetajate arvu ja vähendada katkestamist ja selle juures mingite sanktsioonidega üliõpilasi ergutada, siis täiendava ja suurema rahalise koorma panemine sellist eesmärki ei täida,» arvas Veldre.

Praegu peab tudeng täitma vähemalt 75 protsenti õppekavast ja püsima sellest tulenevalt ettenähtud õppeaja sees.

Eelnõu vajab täpsustusi

«Lisaks ei vasta eelnõu hetkel küsimusele, et kuidas on reaalselt tagatud kõigile motiveeritud ja võimekatele õppekoht kõrgkoolis. Eelnõuga sätestatakse, et õppekohtade arvu määravad kõrgkoolid, ent rahastusmudelist ei paista välja see, kuidas toimuks õppekohtade arvu muutmine, kui vastuvõtu järel on üliõpilaste arv oodatust suurem või väiksem. Kindlasti tuleks see selgemini välja tuua,» arvas Veldre.

Üldiselt on tudengid aga reformiideega rahul – haridusreform viiakse läbi eelkõige selleks, et kaotada tekkinud ebavõrdne olukord, kus mõnede üliõpilaste puhul kaetakse õppekulud täielikult riigieelarvest, teised aga maksavad need ise kinni.

Näiteks nentis juurat õppinud Sandra Uuli, et on hariduse omandamise eest maksnud kolme aasta jooksul ligi 8200 eurot. «30 EAPd semestri jooksul ära teha ei ole minu jaoks probleem, teen iga semester rohkemgi,» sõnas Uuli. Ta lisas, et on muidugi tudengeid, kes peavad kooli kõrvalt tööl käima, ja siis võib nõude täitmine osutuda probleemiks.

Uus stipendiumisüsteem

Viis aastat bakalaureuseõppes nii geoloogiat kui keskkonnatehnoloogiat õppinud Arno Sotter leidis, et uus süsteem soosib vaid väga tarku õppureid. «Arvan, et väljakukkumise protsent tuleks meeletu, sest kui seni võis tasuta kohal olles erinevatel põhjustel venitada, on nüüd kõik kohustatud õppekava 100 protsendi ulatuses täitma,» nentis Sotter. Ta arvas, et paljude jaoks jääb niimoodi kõrgharidus siiski tasuliseks, sest on mitmeid põhjuseid, miks ei suudeta 100-protsendiliselt õppekava täita.

Suhtekorraldustudeng Kertu-Kätlin Käis lausus, et kindlasti on neid, kes mitmesugustel põhjustel ei saa 30 EAPd semestris täita, ja seetõttu on tasuta kohast ilmajätmine tema hinnangul ebaõiglane. «Iga juhtum on erinev, seda peaks eraldi vaatlema ja kaaluma vastutulelikkust,» ütles Käis.

Õigusteadust õppinud Helen Kaur sõnas, et eelnõu on liiga jäik. «Kui üliõpilane on näiteks haige ja seetõttu jääb mõni aine tegemata, on ebaõiglane selle eest nii kõrget hinda maksta,» lausus Laur.

Ka keskkonnatehnoloogiat õppinud Anneli Allikmaa oli sama meelt. «Kui mingil põhjusel aines läbi kukutakse ja see ei ole võib-olla laiskusest tingitud, pole selle eest tasulisele kohale langemine õiglane,» lausus ta.

2010. aastal töötas Eurostudent IV uuringu kohaselt 56 protsenti Eesti üliõpilaskonnast. Eelnõu ei piira üliõpilase töötamist praktikavälisel ajal, edaspidigi on võimalik väikese koormusega töötamine, kuid riigieelarvest rahastataval õppekohal õppiva üliõpilase esmane ja kõige olulisem töö peab olema õppimine.

Haridusteaduskonna lõpetanud Marianne Musto arvas, et 30 EAP kokkusaamine võib olla raskendatud just majanduslikel põhjustel. «Kuigi rõhutakse sellele, et tasuta haridus motiveerib õppima, on paljud tudengid siiski sunnitud õppetöö kõrvalt täiskohaga töötama,» ütles Musto. Tema sõnul peaksid õppetoetused olema suuremad ja suunatud rohkematele tudengitele.

Valminud eelnõuga töötatakse välja uus õppetoetuste ja stipendiumide kontseptsioon. Eesmärgiks on seatud, et stipendiumisüsteem toetab eelkõige loodus- ja täppisteaduste ning tehnikavaldkonna üliõpilasi, sest nendes valdkondades on aastate lõikes olnud katkestamine oluliseks probleemiks.

Kommentaarid

Martin Hallik
Tartu Ülikooli õppeprorektor

Saime alles täna [eile – toim] hommikul haridusministeeriumilt selle eelnõu tutvumiseks ja kommenteerimiseks. Tegemist on üpris mahuka dokumendiga ja selle põhjalikum analüüsimine võtab aega.

Esialgu dokumendile peale vaadates küll ei tundu, et selles oleks midagi oluliselt uut võrreldes selle infoga, mis haridusminister Jaak Aaviksoo kommentaaride kaudu varem avalikkuse ette on jõudnud.
Minu arvates pole aeg nii tähtsa eelnõu menetlemiseks praegu kuigi sobilik, sest väga paljud inimesed on suvepuhkusel. Sama ebasobiv oleks seda teha jõulude ajal.
----------------------
Tiit Land
Tallinna Ülikooli rektor

Kavandatavate muudatuste üldised suunad on õiged, kuid praegu on palju ebaselgust, milliste meetoditega kavatsetakse neid muudatusi finantseerida ja ellu viia.

Üleminek tasuta õppele on tervitatav, kui riik tagab selle kõikidele sisseastumisnõudeid täitvatele sisseastujatele. Eelnõus esitatud lisanduvad 3500 niinimetatud tasuta õppekohta ei ole aga piisavad tagamaks kõikidele sisseastujatele võimaluse tasuta õppida.

Selgusetu on, kuidas riik kompenseerib praegustel riigieelarvevälistel õppekohtadel täiskoormusega õppivate üliõpilaste õpingud. Samuti on selgusetud ülikoolidele tegevustoetuse määramise kriteeriumid.

Eelistame tasuta õppe arvestust õppeaasta, mitte semestri lõikes, ning seda, et ei nõutaks õppekava täitmist saja protsendi mahus, kuna see võib viia olukorrani, kus eksamite sooritamine muutub tähtsamaks kui eksami eest saadav hinne – see ei soosi just hariduse kvaliteeti.

Eelnõu menetlemise käigus ootame, et ülikoolid kaasatakse edasistesse aruteludesse, mis puudutavad tegevustoetuste määramise aluseks olevate tulemusnäitajate süsteemi loomist ja rakendamist.

Väljavõtteid eelnõust

•    Üliõpilasel on riigieelarvest finantseeritaval õppekohal õppimise õigus vaid juhul, kui ta täidab semestris õppekava 30 EAP ulatuses. Kui ta seda ei tee, võib õppeasutus temalt nõuda õppekulude osalist hüvitamist.

•    Õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad on õppeastmeti järgmised: rakenduskõrgharidusõppes ja bakalaureuseõppes 1500 eurot, magistriõppes 2100 eurot ja doktoriõppes 2500 eurot semestris.

•    Kui üliõpilane asub täiskoormusega õppima, aga ei täida 1. semestril õppekava 30 EAP mahus, on õppeasutusel õigus temalt 2. semestril õppekulude hüvitamist nõuda. Kui üliõpilane 2. semestril kogub 30 EAPd, on tal 3. semestril jälle õigus n-ö tasuta kohale.

•    Akadeemilisel puhkusel viibides ei osale üliõpilane õppetöös.

•    Isik, kes on vähemalt poole õppekava nominaalkestusest õppinud õppekohal, mille õppekulud on riik hüvitanud, saab uuesti õiguse sellele astmele õppima asuda õppekava kolmekordse nominaalkestuse möödumisel.

•    Kui üliõpilane valib osakoormusega õppe, ei ole tal võimalik õppekava semestris 30 EAPd täita ning õppeasutusel on õigus üliõpilaselt nõuda õppekulude hüvitamist juba esimesest semestrist alates.

•    Kasutusele võetakse uus mõiste «tegevustoetus», mida riik maksab ülikoolidele üliõpilaste õpetamiseks tehtavate kulutuste hüvitamiseks.

•    Doktoriõppe puhul rakendub senine süsteem.

•    Sisseastumiskatsete ja eksamite läbiviimisel tuleb lähtuda viisist, mis annaks võimaluse sooritus hiljem taasesitada. Kui on tegemist suuliste katsetega, tuleb tagada protokollija (tugiteenuse) olemasolu või salvestada vestlus.

•    Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta.

•    Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis planeeritud järgnevad lisanduvad vahendid: 2013. aastal 10,8 miljonit eurot, 2014. aastal 21,9 miljonit eurot, 2015. aastal 33,8 miljonit eurot ja 2016. aastal 41,4 miljonit eurot.

•    2012. aastast loob õppeasutus õppekohti vastavalt sellele, kui paljudele üliõpilastele tal on võimalik kvaliteetse kõrghariduse andmine tagada.

•    1. jaanuariks 2013 töötatakse välja kõrgkoolide tegevustoetuste taotluskorje süsteem, mille hinnanguline maksumus on 125 000 eurot.

•    Eelnõu jõustub 1. septembril 2012. aastal.

•    Seadust kohaldatakse 2012/2013. õppeaastast õppeasutusse immatrikuleeritud üliõpilastele.

Tagasi üles