Magistritöö: lasteaias kiusavad teisi populaarsed lapsed

FOTO: SCANPIX

Teisi lapsi kiusavad lasteaias mitte rühmas liidri positsiooni saavutanud, vaid lihtsalt populaarsed lapsed, kes üritavad samuti liidri staatust saavutada, selgus Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööst.

TLÜ kasvatusteaduste instituudis kevadel tööga «Kiusajate staatus 5- ja 7-aastaste laste rühmades» magistrikraadi kaitsnud Mari Saar püsititas töös hüpoteesi, et kiusajateks osutuvad tõenäoliselt enam liidri staatuses olevad lapsed ning selgus, et see pidas paika vaid osaliselt - oli tõesti liidreid, kes kiusasid. Kõige enam kiusasid aga hoopis populaarsed ehk liidrist järgmisel «astmel» olevad lapsed.

Sotsiomeetrilise testi abil selgitas Saar esmalt välja laste eri staatused, lastes igaühel valida rühmast kolm kõige paremat sõpra, keda ta sooviks oma sünnipäevale kutsuda ning nimetada ühe, keda ta sünnipäevale ei kutsuks. Kui «liider» sai rühmas kõige enam valikuid, siis «konfliktsele» anti võrdselt nii negatiivseid kui positiivseid hinnanguid, «tõrjutule» kõige enam negatiivseid hinnanguid. «Isoleeritud» lapse suhtes ei tehtud ühtki valikut, «populaarne» sai liidrist järgmisena palju positiivseid hinnanguid, «keskpäraste valikutega» lapsele tehtud valikud ei eristunud aga üldse millegi poolest (näiteks sai paar positiivset ja ühe negatiivse valiku vms).

Saar märkis, et liidrid väga teisi lapsi ei kiusanud. «See võib tuleneda sellest, et liidritel on niigi püsiv staatus ja enamik on selles kindlad. Need, kes aga ei ole, ongi domineerivad ja sundivaid strateegiaid kasutavad,» selgitas Saar.

Põhjuseks, miks väga populaarsed lapsed rühmas teistest enam kiusavad, pakkus Saar laste soovi jõuda ka liidri staatusse: «See võib tuleneda rühmas toimuvast võimuvõitlusest - liidritel on enamasti püsiv ja kindel positsioon ning populaarsed lapsed sooviksid jõuda samale tasemele. Selleks, et jõuda liidri staatusesse, on nad valmis kasutama erinevaid võtteid, milleks võib osutuda ka kiusamiskäitumine.»

«Tihti on populaarsed lapsed õpetajate poolt eelistatud ja ei märgata nende negatiivset käitumist. See tekitab aga rühmas ebavõrdsuse, mis süvendab nii kiusamist kui ka erinevaid positsioone (negatiivse käitumisega laps jääb püsivalt populaarseks),» märkis Saar.

«Üheks murettekitavaks asjaoluks on ka populaarsete laste leebem kohtlemine seonduvalt kiusamiskäitumisega. Sellest ajendatult võib neil tekkida süüdimatuse tunne ning kiusamine süveneb,» nägi ta ohukohta.

Lisaks leidis Saar, et tõrjutud lapsed on tihti ise nii kiusajad kui kiusatavad. Ta nägi uurimuse käigus, et tõrjutud laps hakkas tegevustest osavõtmise asemel teisi segama, mitmel juhul oli tõrjutud laps ise provokatiivne ehk väljakutsuv ohver.

«Vahel tahetakse oma ebasobiva käitumisega teiste tähelepanu tõmmata, sest ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu. Kindlasti oli ka erandeid, kuid sel juhul olid nad vägagi teadlikud oma staatusest ja hoidsid madalamat profiili,» märkis Saar.

Teisi ka tõrjutakse

Peale kiusamise on lasteaias aga ka teiste laste tõrjumist, milleks kasutatakse kõige enam ignoreerimist. «See tähendab, kui keegi tuleb last mängu kutsuma või juttu rääkima, siis laps kas füüsiliselt ignoreerib (keerab selja, jalutab ära) või ei kuula teda ning jätkab oma tegevustega,» selgitas Saar.

Saar arvas, et selline käitumine võib tuleneda kas vanemate räägitust või ühiskonnast. «Ühiskonnas esineb sageli arvamust, et probleemi ignoreerides seda ei ole. Sellest tulenevalt ütlevad vanemad tihti lastele: ära tee välja, kui ei meeldi. Ehk on lapsed selle enda jaoks teisiti tõlgendanud, kasutades ignoreerimist ka juhul, kui neile rühmakaaslane ei meeldi.»

Samuti võib tegu olla nii vanematelt kui ka õpetajatelt õpitud käitumisega - kodus vanemad või lasteaias õpetajad võivad olla jätnud situatsioonidele reageerimata, nüüd lapsed jäljendavad neid.

«Peale selle ignoreeritakse ka kiusamist ennast – lapsed, kes näevad pealt teise lapse kiusamist, ei tee sellest välja. Arusaadav on see, et lapsed peaksid proovima lahendada oma situatsioone ka ise, kuid kui see muutub korduvaks, on oluline õpetajapoolne sekkumine,» leidis Saar.

«Oluline oleks teha laste seas selgitustööd, millises olukorras millist käitumist kasutada, sest mõnes situatsioonis on ignoreerimine parem variant, kõigis aga mitte,» märkis ta.

«Tõrjutud lapsed tihti ei oska mängida, sest neil võib olla probleeme sotsiaalsete oskustega, mis võivad omakorda tuleneda kodust ja ka lapse arengutasemest. Samuti tuli antud uurimusest välja, et tõrjutud lapsed kiusavad isoleerituid, mis võib olla seotud nende sooviga domineerida kellegi üle ja isoleeritud on enamasti tagasihoidlikumad ning lasevad endaga vastavalt käituda,» lisas Saar.

Uurimistöö käigus vaatles Saar 18 lasteaia rühmas 248 Harjumaa last, kellest 120 olid 5-6-aastased ning 128 lasteaia viimases rühmas ehk 6-7-aastased. Uuringus oli 136 poissi ja 112 tüdrukut ning Saar rõhutas, et uurimistulemusi ei saa üldistada kõigile lastele.
 

Tagasi üles