Lood, kus uurija vajab ka südametarkust

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raul Heido
Raul Heido Foto: TPM

Monika Loim on politseiuurija, kes menetleb kõiki kriminaalasju, kus ohvriks on laps. Raul Heido aga ringkonnaprokurör, kes on spetsialiseerunud laste ja perevägivallaga seonduvatele kriminaalasjadele. Ketlini lugu on nende lugu.



«Prokuratuuris ei istu monstrumid, kes menetlevad absurdseid juhtumeid kõikide teiste inimeste huvisid arvestamata,» ütleb Raul Heido (pildil) sissejuhatuseks ja selgitab, et kriminaalmenetlust alustatakse juba siis, kui asjaolud vajavad kontrollimist.

Alles pärast kannatanu ja tunnistajate ülekuulamist kujundab prokuratuur seisukoha, kuidas edasi talitada. Kas kellelegi esitada kahtlustus või tuleb kriminaalmenetlus tõen­dusmaterjalide puudumise tõttu lõpetada. Lugu, mille  keskmes oli Ketlin, lõpetati.

Kas keegi reageeris üle?

Kas juhtumi uurimiseks kulutatud energia ning paljude inimeste närvipinge ja häiritud kodurahu läksid asja ette? Mis on üldse alaealise kehaline väärkohtlemine ning kuidas seda tõendada?

Raul Heido selgitab, et karistusseadustiku paragrahvi 121 järgi tähendab kehaline väärkohtlemine eelkõige valu tekitamist. Väärkohtlemiseks võib kvalifitseeruda ka patsist sikutamine ja näpistamine.
Heido märgib, et ka psüühilist vägivalda võib liigitada kehalise väärkohtlemise alla juhul, kui sellest saab edaspidi rääkida kui tervise kahjustamisest. Tõendada on väga keeruline.

Mis puudutab laste ülekuulamist, siis siin kehtivad Raul Heido sõnul kõigepealt alaealiste erikohtlemise reeglid.

Uurija on aga ikkagi keerukas olukorras. Lühikese aja jooksul tuleb tal saada lapsega usalduslik kontakt, arendada vestlust ilma suunavaid küsimusi esitamata ning jälgida, et laps ära ei väsiks ega fantaseerima kipuks.

Mis puudutab kriminaalmenetluse ajal kogetud närvipinget ja pere üleelamisi, siis iga kriminaalmenetlus jätab inimese ellu jälje, peresuhted võivad kannatada.

Raul Heido märgib, et kui laps on kehalisele väärkohtlemisele viitavaid lauseid siiski öelnud, siis ilmselt miski selles peres ei laabu. «Iseasi, kas selle «miski» nimi on kuritegu,» selgitab ta. «Ja kui juhtum lõpetatakse, jääb kogukonna ja sotsiaalteenistuse mureks see, kuidas pere elu rööpasse aidata.»

Hädaohus laps

Kas Ketlini sõbranna ema talitas ikka õigesti, hoides võõrast last terve nädalavahetuse enda juures?

Raul Heido otsib välja lastekaitseseaduse paragrahvi 32 alapealkirjaga «Hädaohus olev laps» ja märgib, et abivajavast lapsest teatada on iga inimese kohus. Teatada tuleb kas politseisse, piirkonna sotsiaal- või lastekaitseteenistusele. Politsei ülesanne on tagada abivajajale esmane kaitse, probleemi lahendamine on aga sotsiaalteenistuse ülesanne.

Heido tunnistab, et üks asi, mis selle loo teravaks on teinud, on, et lastekaitseteenistus ei tööta seitse päeva nädalas ja 24 tundi päevas. Juhtum leidis aset laupäeval ning politseikorrapidajal tuli enda kanda võtta ka sotsiaaltöötaja funktsioon. Politsei ei saanud last ka niisama perekonna juurde tagasi lubada, olemata kindel, kas last on väärkoheldud või mitte.

Ka ei nähtu Raul Heido sõnul menetlusest kuidagi see, nagu oleks Ketlinit ta sõbranna peres kinni hoitud vägivaldselt. Ketlini emaga saadi kokkulepe ja pere oli nõus, et laps viibib asjaolude selgitamise huvides esmaspäevani teises peres.

Isa tunded

Ketlini isa Peeter on öelnud, et menetluse ajal ei saanud ta mitte millestki aru – mis suunas asjad liiguvad ja kes on selles loos tema. Ja et kui tema on peamine kahtlusalune, siis kuidas võib Ketlin üldse oma kodus tema kõrval elada? Miks teda teadmatuses hoitakse ning alles viimaste hulgas uurija juurde kutsutakse?

Raul Heido vastab, et tunnistajaid tuleb küsitleda sellises järjekorras, et saaks vältida inimeste edasi-tagasi jooksutamist. Ka rõhutab ta, et prokurör on avatud inimene, mitte koll. «Ma võtan alati telefoni vastu, kui ma vähegi saan, ning ma olen nõus inimestega vajadusel kokku saama ja menetluse käigu kohta selgitusi jagama.»

Kas mõnikord kasutatakse niisuguseid «väärkohtlemisele viitamisi» kellegagi manipuleerimisel ka ära?

Heido ütleb, et jah, tervet mõistust ei saa nad oma töös kunagi unustada – ning toob näite lahku läinud perekonnast, kus laps jäi elama ema juurde. Ühel suvepäeval läks laps peenramaale rohelisi maasikaid sööma. Ema keelas ja sakutas last. Laps kaebas loo isale ära, isa kasutas juhust ja tegi politseisse avalduse, mille põhjal alustati kriminaalmenetlust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles