Claude Lévi-Strauss – prantsuse mõtleja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pm

Claude Lévi-Strauss on olnud prantsuse vaimuelu tõeline katalüsaator. Ta alustas oma karjääri siis, kui avalikkuses domineerisid sürrealistid, kellega noorel antropoloogil kujunes tihe läbikäimine. Tema esimene raamat «Elementaarsed sugulusstruktuurid» (1947) ilmus ajal, mil areenile olid tõusnud eksistentsialistid, kes võtsid tema teose võrdlemisi soosivalt vastu (Simone de Beauvoir kirjutas sellest tunnustava arvustuse Sartre’i asutatud ajakirjas Les temps modernes). Kui 1960. aastatel kujundas prantsuse intellektuaalset elu kõige enam Lévi-Straussi enda lansseeritud strukturalism, siis juba kümnendi lõpul kujunes ta ise selleks vaimseks mõõdupuuks, millega hakkasid ennast mõõtma mitmed noorema põlve mõtlejad – poststrukturalismi kuulutajad.


Lévi-Straussi fenomeni muudab aga unikaalseks, et ta on üle elanud kõik oma kriitikud ning kõrgub endiselt prantsuse vaimumaastiku kohal. Lahkunud on Lévi-Straussi esimesed oponendid Claude Lefort ja Paul Ricoeur. Lahkunud on Jacques Derrida, kelle varased tekstid viskasid kinda Lévi-Straussi logotsentrismile. Lahkunud on Gilles Deleuze, kes vastustas Lévi-Straussi strukturalistlikke printsiipe. Lahkunud on Pierre Bourdieu, kes rajas oma sotsioloogilise analüüsi kriitilises dialoogis Lévi-Straussiga.

Claude Lévi-Straussi roll prantsuse vaimuelus on sedavõrd suur, et selle kõiki mõjusid pole võimalik hõlmata. Seetõttu keskendun järgnevas vaid kolmele näitele, liikudes üksikult üldisele.

Prantsuse antropoloogia rajaja

Kui Lévi-Strauss 1947. aasta lõpus Ameerikast Prantsusmaale naasis, siis ei olnud seal distsipliini nimega antropoloogia veel olemas. See võib tunduda üllatav, sest oli ju Prantsusmaal tegutsenud hulk õpetlasi (Lucien Lévy-Bruhl, Marcel Mauss jt), keda peetakse antropoloogia rajajateks. Kuid nad kõik tegutsesid teistes distsiplinaarsetes raamides, enamasti sotsioloogia sildi all. Meenutame, et antropoloogia õpetamine jõudis prantsuse kõrgharidusse alles pärast Teist maailmasõda. Collège de France’is avati esimene antropoloogiale pühendatud õppetool alles 1959. aastal, millele valitigi Claude Lévi-Strauss.
Filosoofi haridusega Lévi-Strauss on ise tunnistanud, et kõik, mida ta teab antropoloogiast, võlgneb ta ennekõike New Yorgi avalikule raamatukogule, kus ta käis Teise maailmasõja ajal regulaarselt antropoloogilist kirjandust lugemas. Erinevalt Prantsusmaast oli ingliskeelses maailmas antropoloogia mõjukas ja väljakujunenud distsipliin. Veel Ameerikas viibides ja hiljemgi sai Lévi-Strauss mitmeid ahvatlevaid ettepanekuid jätkata oma karjääri mainekates Ameerika ülikoolides. Kummatigi otsustas ta naasta kodumaale.

Pelgalt mõne aastaga õnnestus Lévi-Straussil ehitada prantsuse antropoloogia institutsionaalne vundament. 1959: õppetool Collège de France’is, 1960: ülikoolidevaheline sotsiaalantropoloogia laboratoorium, 1961: antropoloogiaajakiri L’Homme. On märkimisväärne, et kõik need institutsioonid toimivad edukalt tänaseni.

Pole juhus, et Lévi-Strauss eelistas seni Prantsusmaal kasutusel olnud «etnoloogia» mõiste asemel käibele tuua «antropoloogia». See annab tunnistust noore teadlase ambitsioonidest, sest oma distsipliini lõppeesmärgina nägi ta inimese igakülgset analüüsi, mitte pelgalt rahvaste kirjeldamist. 1967. aastal tunnistab ta ühes intervjuus: «Ma olen pühendunud ainult ühele küsimusele: püüda mõista, kuidas toimib inimese meel..
Lévi-Straussi tööd sünnitasid terve plejaadi noori antropolooge. Nii pöördusid tema lugemise ajel filosoofiast ja sotsioloogiast antropoloogiasse näiteks Jean Pouillon, Michel Izard, Françoise Héritier – kõik 20. sajandi teise poole prantsuse antropoloogia peamised kujundajad. Nende noortega mehitab Lévi-Strauss oma laboratooriumi ja ajakirjatoimetuse, mõnest saab aga koguni tema hilisem kolleeg Collège de France’is.

Prantsuse strukturalismi kujundaja

Prantsuse ideedeloolane Fran-çois Dosse kirjutab oma kaheköitelises «Strukturalismi ajaloos», et strukturalismi sümboolseks sünniks võib pidada Lévi-Straussi ja Roman Jakobsoni kohtumist 1942. aastal New Yorgis. Intervjuus Didier Eriboniga tunnistab Lévi-Strauss ise: «Ma olin toona omalaadi naiivne strukturalist. Ma tegelesin strukturalismiga, seda ise teadmata. Jakobson tegi mind tuttavaks terve õpetusega, mis oli ühes distsipliinis – keeleteaduses – juba välja kujunenud ja millest ma midagi ei teadnud. See oli minu jaoks ilmutus.» Lévi-Straussi panuseks saigi strukturalistliku keeleteaduse põhimõtete laiendamine antropoloogiasse.

Kuid prantsuse vaimuloo kontekstis tuleb rõhutada, et Lévi-Straussi strukturalismiõpetusest kujunes Sartre’i eksistentsialistliku filosoofia mõjukaim vastane. Kahe autori kõige tõsisem kokkupõrge leidis aset 1962. aastal ilmunud «Metsiku mõtlemise» viimases peatükis, mille Lévi-Strauss pühendas tervenisti Sartre’i vaadete kummutamisele. Viimase ajaloo- ja subjektikesksele lähenemisele vastandas Lévi-Strauss strukturaalse analüüsimudeli, mis ei hooli inimesest ega sündmusest. Pöördelise tähenduse sai Lévi-Straussi järeldus, et «inimteaduste lõppeesmärk pole mitte inimese konstitueerimine, vaid lahustamine», mille korjas üles ja arendas lõpuni Michel Foucault.

Lévi-Straussile oli strukturalism ennekõike meetod, mis võimaldas kõige paremini ära seletada inimühiskonna ja -mõtte toimimisprintsiipe. Ameerika antropoloog Marshall Sahlins on meenutanud, et kui ta püüdis 1969. aastal Lévi-Straussi käest teada saada, mis see strukturalism ikkagi on, oli too õlgu kehitades vastanud: «Noh, strukturalism on lihtsalt igasugune hea antropoloogia.»

Kuid õige pea, 1960. aastate keskpaiku, kujunes strukturalistlikust meetodist Prantsusmaal uus mõttevool või koguni ideoloogia. Michel Foucault kuulutas oma «Sõnades ja asjades» (1966): «Strukturalism ei ole uus meetod: see on tänapäeva teadmise ülesäratatud ja rahutu teadvus.» Lévi-Strauss ei olnud sellise arenguga sugugi rahul, nagu talle ei meeldinud, kui tema nime seostati selliste moodsate mõtlejatega nagu Roland Barthes, Jacques Lacan või Louis Althusser. Ta kinnitas korduvalt, et Prantsusmaal on vaid kolm tõelist strukturalisti: usundiloolane Georges Dumézil, keeleteadlane Emile Benveniste ja tema.

Viimaks lõi ta aga käega, loobudes strukturalismi mõistest oma töödes, pealkirjastades näiteks oma 1983. aastal ilmunud artiklikogumiku «Pilguheit eemalt», mitte «Strukturaalantropoloogia», nagu eelmised kaks kogumikku. 1985. aastal, kui tal paluti määratleda strukturalismi, vastas ta heitunult: «Strukturalism – üks Pariisi moevooludest, nii nagu neid iga viie aasta tagant esile kerkib.» Seevastu, kui «Nukra troopika» eesti tõlkija küsis temalt 1997. aastal, kas ta on endiselt jäänud strukturalistiks, vastas ta: «Muidugi, minu aju on niimoodi ehitatud, ja see jääb nii kuni minu surmani.»

Kultuurilise relativismi juurutaja

Lévi-Straussi suurim vaimulooline tähendus Prantsusmaal on aga ilmselt kultuurilise relativismi toetamine ning mõjukas kriitika rassismi ja europotsentrismi aadressil. Meenutame, et Lévi-Strauss alustas antropoloogina ajal, mil Prantsusmaa oli veel koloniaalriik, kus eelmise sajandi rassistlikud õpetused olid endiselt elujõulised. Ta on alati rõhutanud oma teadlikkust antropoloogia seosest kolonialismiga ja korduvalt esinenud avaliku vabandusega kõigi koloniseeritud rahvaste ees. Oma «Strukturaalantropoloogia» teises köites kirjutab ta: «Antropoloogia on sündinud vägivalla ajastul, ja kui tal on õnnestunud käsitleda inimlikke nähtusi varasemast objektiivsemalt, siis võlgneb ta selle epistemoloogilise eelise olukorrale, kus üks osa inimkonnast on võtnud endale õiguse käsitleda inimkonna teist osa uurimisobjektina.»

Lévi-Strauss on aastakümnete vältel kritiseerinud kommet kuulutada ebanormaalseks või metsikuks see, mis erineb meie arusaamadest. «Barbar on ennekõike see, kes usub barbaarsusesse,» tuletab ta meile teravmeelselt meelde. Veel 1993. aastal avaldas Lévi-Strauss artikli pealkirjaga «Me oleme kõik kannibalid», osutades inimsöömise kultuurisõltelisele iseloomule.

Tõenäoliselt on Prantsusmaal kõige mõjukam ja loetum Lévi-Straussi väike raamat «Rass ja ajalugu», mis sündis 1952. aastal ettekandena ühel UNESCO korraldatud konverentsil. Lévi-Straussi ettekande eesmärk on kahetine. Esiteks kritiseerib ta teravalt bioloogilist rassi-mõistet ja soovib selle asendada antropoloogilise kultuuri-mõistega. Mitte rass ei kujunda inimest, vaid kultuur, väidab ta. Teiseks pakub Lévi-Strauss välja arusaama inimkonna progressist, mis sobituks kultuurilise relativismiga. Sidudes ennast Montaigne’i ja Rousseau’ pärandiga, osutab Lévi-Strauss, et progress saab maailmas toimuda vaid tänu kultuurilisele mitmekesisusele.

Selmet näha inimkonda ühe suure trepina, mille ülemiseks astmeks on lääne kultuur, pakub Lévi-Strauss välja, et me võiksime võrrelda inimkonda suure kaardimänguga, kus iga kultuur kujutab endast ühte kaarti. Me ei või iial teada, milline kaardikombinatsioon osutub ühel hetkel inimkonnale kõige kasulikumaks. Seega pole olemas tähtsamaid ega vähem tähtsaid kultuure: kõik kultuurid on võrdselt olulised. Inimkond peab aga otsima pidevalt tasakaalu kahe vastandliku tõmbejõu vahel: me ei tohi ühest küljest kaotada kultuurilist mitmekesisust ühetaolisuse kasuks, kuid teisalt peame hoiduma kultuurilisest suletusest, mis võib sünnitada kokkupõrkeid. Selle tasakaalu leidmine ja hoidmine ongi Lévi-Straussi arvates inimkonna kõige suurem väljakutse.

Claude Lévi-Strauss

•    Prantsuse mõtleja, antropoloog, semiootik.


•    Sündis 28. novembril 1908 juudi perekonnas Pariisis, kasvas Brüsselis.


•    Õppis Sorbonne’i Ülikoolis juurat ja filosoofiat, viimases kaitses ka kraadi.


•    1935–1939 elas Brasiilias, kus uuris indiaani hõime, ise nende seas elades.


•    1939 naasis Pariisi, kuid 1940 pärast Prantsuse kapitulatsiooni läks New Yorki, kuhu jäi 1948. aastani.


•    Sõja-aastad NY-s märkisid olulist rolli tema kujunemisel, eeskätt mängis tema vaadete kujunemisel rolli sõprus ja koostöö lingvisti ning kirjandusteadlase Roman Jakobsoni ja Ameerika antropoloogi Franz Boasiga.


•    1948 läks Lévi-Strauss tagasi Pariisi ja kaitses Sorbonne’i Ülikoolis doktorikraadi.


•    1949 ilmus «Suguluse elementaarstruktuurid», millest sai antropoloogia uurimuste tähtteos.


•    Laiemalt tuntuks sai ta 1955, kui ilmus «Nukker troopika».


•    1971 valmis viimane osa Lévi-Straussi peateosest, neljaköitelist uurimusest «Mythologiques».


•    1973 valiti ta Prantsuse Akadeemia liikmeks.


•    1973 pälvis ta ka Erasmuse auhinna, 2003 aga Meister Eckharti preemia filosoofias.


•    On paljude ülikoolide, sh Oxfordi, Harvardi ja Columbia Ülikooli audoktor.


•    2008 alustas Bibliotheque de la Pleiade tema peateoste väljaandmist, mis on elava autori puhul väga haruldane.


•    Eesti keeles on Lévi-Straussi teostest ilmunud «Nukker troopika» (Varrak, 2008, tlk Indrek Koff) ja «Metsik mõtlemine» (Vagabund, 2001, tlk Kaia Sisask).    

Tagasi üles