Kõige õõvastavamad olid väited «hea, et me pole juudid või taanlased». Kui terroristid olekski määratlenud piltide eest karistust vääriva rühma laiemalt – näiteks kahvanäod –, oleks see automaatselt ka eestlaste kohta käinud, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.
Kui pantvangistatud eesti ratturid õnnelikult koju jõudsid, märkasid nii mõnedki – sealjuures pääsemisrõõmu ja meeste kannatusi sugugi pisendamata – nende jutus nn Stockholmi sündroomi ilminguid.
Nende täpsem analüüs jäägu psühholoogide pärusmaaks, aga üpris kiirelt selgus, et algne jutt «heast kohtlemisest» ei olnud lihtsalt tõsi. Vabanenute mõistev ning suisa aupaklik suhtumine meeste vabaduse röövinud ja nende eluga mänginud kurjategijatesse tekitas kõrvaltvaatajais võõrastust.
Kõige õõvastavamad olid selles šokiaegses publitsistikas kordunud väited: «hea, et me pole juudid» ja «hea, et me pole taanlased». Vabastatud andsid mõista, et juutide või taanlastena oleks neil olnud vähem võimalusi olukorrast eluga pääseda – mainimata, et juutide ega taanlaste mõrvamine polnuks väiksem kuritegu kui kellegi teise mõrvamine.
Vastupidi, viimaste puhul oli vabanenute jutus õigustuse varjundeid: taanlased joonistasid Muhamedist pilte, nii ikka teha ei tohi, sest nõnda võivad nende rahvuskaaslased maailmas ohtu sattuda.
Justkui oleks selline kollektiivne karistus ehk juhuslike süütute inimeste mõrvamine sellepärast, et nendega kuidagi (kas rahvuse või muu põhjal) ühte rühmitatud inimesed on teinud midagi, mis mõrtsukatele ei meeldi, kuidagi oodatud ja isegi õigustatud. Aga kui terroristid olekski määratlenud piltide eest karistust vääriva rühma laiemalt – näiteks põhjamaalased või kahvanäod? Siis oleks see automaatselt ka eestlaste kohta käinud.
Paraku osutas elu peagi kõige jõhkramal võimalikul moel, kui absurdne on terrori selgitamine või õigustamine terroristide pakutud arvamuste ja õigustuste abil.
Kas ohkame nüüd, kui järjekordse terroristi ohvriks on suur hulk norrakaid, kergendusega: «hea, et me pole norrakad»? Või hoopis: «hea, et me pole sotsiaaldemokraadid» – sest mõrtsukas valis ohvriks just Tööpartei? Nii nagu Bekaa oru terroristidele ei meeldinud taanlased, ei meeldinud Norra terroristile kõnealuse erakonna tegevus, ja ta võttis endale õiguse selle eest elu alles alustavatele noortele «kätte maksta».
Ka Oslo pommiplahvatusele hakati kiirelt otsima õigustusi, kui esmased kahtlused langesid islamiäärmuslastele. Turvaline ja unine põhjamaa ei ole ühegi viharühma vaenlaste nimekirjas esimene, aga juba hakati võimalikku kättemaksu analüüsima: Norra on ju NATOs, ja Afganistanis, ja Liibüas, ja kaugel see Taanigi sealt on…
Kuni selgus, et pommiplahvatus ja veel jubedam pahaaimamatute noorte nottimine oli hoopis kohaliku, moslemeid vihkava ja natsliku meelelaadiga jõhkardi kätetöö. Aga temalgi oli poliitiline agenda. Süüdistada terroristi eneseõigustuse põhjal ta tapatöös Tööpartei poliitikat oleks sama absurdne kui islamistlike terroristide tapatöö õigustamine ohvriks valitud riigi välispoliitikaga, mida aga ju ongi korduvalt tehtud. Kodukootud terroristi puhul nii kergelt selliste õigustuste liimile ei minda, ehkki mõned kommentaatorid on tõesti juba otsinudki tragöödia põhjusi multi-kulti-poliitikast.
Sellised õigustused tuleks unustada, oli mõrtsuka ideoloogia milline tahes. Kellegi tapmist ei saa pidada mõistetavaks seeläbi, et keegi ohvriga seostatud inimene on teinud midagi, mis terroristile ei meeldi. Olgu tegu erakonnakaaslaste või rahvuskaaslaste «süüga», «vale» poliitikaga või prohvetite solvamisega; olgu ohvriks noored suvelaagris või juhuslikult teelt haaratud pantvangid.
On vale ja ohtlik tõlgendada end islamivihkajaks kuulutava terroristi rünnakut vastulöögina Euroopat tabanud islamiäärmuslaste rünnakutele. Tegelikult on nii Breiviki teguviis viimaste omaga väga sarnane: pime vägivald relvitute ja kaitsetute vastu karistuseks nende oletatud rühmakaaslaste vale mõtlemise eest.
Sarnane on ka ideoloogia: nagu džihadistid, vihkab ka Breivik avatud ühiskonna dekadentlikke vabadusi, teistsuguseid ja teistmoodi mõtlevaid inimesi, homoseksuaale, vabasid naisi. Mõlemale on sama võõrad demokraatliku ühiskonna elementaarsed põhiväärtused.
Eriti absurdne ongi näha Breiviki vägivallas (ükskõik kui meeleheitlikku) võitlust väidetava «Euroopa» kultuuri kaitseks, ehkki ka seda on juba tehtud. Breivik on teinud enam euroopaliku kultuuri hävitamiseks kui tema väidetavad vastased – või missuguseid Euroopa väärtusi esindab mees, kelle õigus on jõhkrama õigus ja kelle poliitilisteks argumentideks on vale, teesklus ja automaatpüss relvitute laste vastu?
Sama arutu on tembeldada Breiviki innustajateks ja võitluskaaslasteks kõik need, kes on Euroopa ühiskondi lõhestanud multikultuursuspoliitikat arvustanud. Jah, Euroopas on näha liikumist suletuse ja võõravaenulikkuse poole, ja seda nii vanameelsete moslemite kui ka nn parempoolsete rahvuslaste hulgas.
Norra terror ei kõnele võitlusest islami ja «Euroopa» vahel, parem- ja vasakpoliitika vahel ega ka multi-kulti pooldajate ja vastaste vahel. See oli lihtsalt fašistlik rünnak inimsuse ja avatud ühiskonna vastu – terroristide vaenlased on vabad inimesed, rahvusele, nahavärvile või usutunnistusele vaatamata.
Ometi süüdistatakse Breiviki kuritöös vähemalt kaudselt juba kõiki «parempoolseid» (sealhulgas Angela Merkeli ja David Cameroni taolisi keskparemparteide esindajaid) või kuidagigi islami kriitikuteks liigitatavaid (sealhulgas liberaalsetest humanistidest ateiste). Sõltumata sellest, kas eelmainitute vaated meile meeldivad või mitte, on selline «kaassüü vaadete lõikumise tõttu» sama absurdne kui süüdistada sotsiaaldemokraate punaterrorismis, kõiki moslemeid islamiäärmuslaste tegudes või looduskaitsjaid näiteks ökoterroristi James Lee nägemustes, kes oma terroristlikku vägivalda õigustavas manifestis needis kogu saastavat inimtsivilisatsiooni ja ka parasiitlikke inimbeebisid.
Vihaõhutamisele mis tahes ideoloogia nimel, olgu see marurahvuslik, islamistlik, antifašistlik või mõni muu, tuleb loomulikult vastu seista. Kuid iga mõõdukatki ideed võib venitada absurdsuseni, kui inimvihkajad ja psühhopaadid oma tegudele õigustust otsivad.
See ei tee viidatud ideede autoritest automaatselt kaassüüdlasi. Bin Ladenite ja Breivikite puhul on ideoloogia sisust olulisem see, et nad leiavad endal olevat õiguse oma eesmärke vägivallaga edendada. Siiski korjavad paljud juba kuritööst endale poliitilisi punkte. Kiirelt on välja ilmunud ka konspiratsiooniteoreetikud, mispuhul muutub juba igasugune arutelu ja argumentatsioon ülearuseks.
Norra tragöödia on nukraks meenutuseks neile, kes süüdistasid rattureid ebaturvalisse kohta minekus, et poliitiliste motiividega vürtsitatud hullumeelsus võib tabada keda tahes, kus tahes. Ratturid jäid õnneks ellu, norrakatel läks seekord halvemini. See ei tee ühtedest terroristidest paremaid kui teistest. Kellelgi pole õigust, mitte ühegi idee nimel, mängida juhuslike ettesattujate eluga jumalat, neid piinata ja terroriseerida.
Teravadki vaidlused erinevate, sealjuures meile vastumeelsete poliitiliste nägemuste üle on üks asi, toore vägivalla õigustus või selle selge hukkamõist on midagi hoopis muud. Praegu näib, et nii oma poliitiliste vastaste süüdistajad kui ka terroristide õigustajad ja vabandajad on need kaks debatti omavahel murettekitavalt segamini ajanud.