Kreenholmi pankrottiajamise läbi elanud Ida-Virumaa jaoks pole vist võimalik leida oma aktuaalsuses kohasemat näidendit kui «Vabrikutüdrukud». Iiri dramaturg Frank McGuiness jutustab seal viiest õmblejannast, kes vastuseks koondamisähvardusele barrikadeerivad end ülemuse kabinetti ning alustavad läbirääkimisi tööandjaga n-ö jõupositsioonilt. Näidendis esindavad tublide töölisnaiste vastasrinda kahe tooli vahel istuv ametiühinguboss ja tsehhijuhatajast vihatud tööandja.
Eestis, kus ametiühinguliikumine on poolsurnud (või poolsündimata?) ning ülespoomise käsu saanud töörahvas pärib omanikult, kas köis on ise tarvis kaasa võtta, mõjub see näidend tõelise mässulekutse/tegevusjuhendina. Lisaks naiste emotsiooniskaala värvikale kujutamisele on autor väga täpselt analüüsinud ametiühingujuhi kaelamurdvalt rasket dilemmat, mille toob kaasa vajadus ohverdada ettevõtte ellujäämise nimel üksiktöötajate huvid, ning paljastanud ka omanike libekeelse taktika taolistes valikutes.
Vähemalt selline jäi mulje paari aasta tagusel esmakokkupuutel kõnealuse näidendiga Raivo Adlase lavastuses ja Elva harrastusnäitlejate esituses. Tollele sotsiaalselt väga teravale lavastusele võis ette heita tüdrukute pisut kärarikkalt karikeeritud kujutamist, mis vähendas toimuva tõepära.
Seekordne Eili Neuhausi tõlgendus suveprojektina Kukruse polaarmõisas on valgusvihku võtnud just õmblejannade hingeelu, demonstreerides selle kõrval tahtmatult aga meie ametiühinguliikumise märkamatust. Nimelt on naislavastaja ametiühingutegelase kui mittevajaliku näidendist lihtsalt süüdimatult välja kärpinud või õigemini ühendanud McGuinessi kaks meestegelast üheks – andes teda kehastanud Hannes Prikile sellega üsna kaelamurdva ülesande.
Vastaspool jääb nii dramaturgiliselt kui mänguliselt nõrgaks, sest ainult poisikeselikule hirmule ja selle varjamiseks kasutusele võetud «poosetamisele» tõsist sotsiaalset konflikti muidugi rajada ei saa.
Õnnestunud näitlejavalik
Angloameerikalikus teatrimudelis, kus keskpunktiks on dramaturgi tekst, oleks taoline talitamine lausa kaelakohtulik. Meile omane lavastajateatri mudel aga annab režissöörile suure vabaduse autori «ümberlõikamisel» ning kriitiku kohuseks on siiski arvustada lavastaja loodud pisuhända. Sellest lähtudes tuleb tunnistada, et Eili Neuhaus on endale seatud eesmärgi kindlasti saavutanud.
Õnnestunud näitlejavalik andis võimaluse esitada värvikat tüüpidegaleriid. Esimene vaatus, kus avanevad kõigi naiste isiklikud lood, oleks ehk võinud kulgeda vähemgi tempokalt, mis oleks võimaldanud enamat keskendumist igale saatusele ning vaheldada ka karakterite sära nüri töörutiiniga. Praegune algus jääb pisut estraadlikuks ning elulugude sketšideks lagunemist rõhutab ka muusikavalik. Loomulikult pole selles žanris võrdset Ines Arule.
Teises vaatuses, kus algul eraldi seisnud ning omavahel pisut kiselnudki kangelannad muutuvad ühtselt tegutsevaks ning oma õigusi kangelaslikult kaitsvaks kollektiiviks, sünnib ka näitlejaansambel. Eriline ja suure tõetruudusega loodud roll on selles Terje Pennie tulihingelisel Ellenil, kelle taolist liidrit vääriks küll iga brigaad. Kui ta aga ülemuse šantaaži alla satub, võtab vääriliselt teatepulga üle Marin Mägi Rebecca, kes Elleni emotsionaalsele kaasakiskuvusele lisab kaine intellektuaalse veendumuskindluse.
Rõõm on ka Ülle Lichtfeldti Veerast, kellena näitlejanna järjekordselt tõestab, et kaunite esiarmastajate kõrval on talle võimetekohased ka jõulised karakterrollid. Natali Lohu Rosemary tegutsemismotiivid jäävad ehk liialt hämaraiks ning tema tantsunumbrid lavastuse stiilist veidi väljalangevaiks.
Uuel suvel uuesti
Naiste sotsiaalse eneseteadvuse tärkamine on edasi antud vägagi haaravalt ning see õigustab ka lavastaja loodud sümbolistlik-optimistlikku lõppu, milles vabrikuukse sulgumise järel avaneb uks tõelisse vaimsesse vabadusse. Autoril jäävad tüdrukud siiski barrikaadidele ning vaatajale jääb otsustada nende teguviisi õigustatuse üle.
Kukruse polaarmõisa (üks Eesti uuemaist vaatamisväärsustest!) kõrval asuva töökojaruumi on kunstnik Reili Evart kujundanud järjekordseks uueks suveteatrisaaliks. Soov tüdrukud reaalselt õmblema panna on igati asjakohane, kuid jäänud paraku lõpuni viimata. Näeme ju, et niidipoolid on masinail liikumatud ning jõuame ka kahelda, kas valgeid särke kusagil just punase niidiga kokku õmmeldakse. Tsehhijuhataja kabinetis «portreekohal» rippuvad sinine, must ja valge särk mõjuvad oma teibaga löövas otsekohesuses aga isegi sümpaatselt.
«Vabrikutüdrukud» on kindlasti lavastuseks, mida tasuks järgmisel suvel edasi mängida, et nii Ida-Virumaa probleemide kui ka põneva polaarmuuseumi juurde leiaksid tee veel paljudki eestimaalased.
Uuslavastus
Frank McGuinness
«Vabrikutüdrukud»
Lavastab Eili Neuhaus, kunstnik Reili Evart, tõlkis Martin Algus
Näitlejad Ülle Lichtfeldt, Ines Aru, Terje Pennie, Marin Mägi, Natali Lohk, Hannes Prikk
Esietendus Kukruse polaarmõisas 15. juulil