Ma käisin, vaatasin ja kuulasin, kuid ei saanud aru, kas olen mina vanaks jäänud või on pärimusmuusika festival nii palju muutunud, et põlised viljandlased selles enam oma armast folki ära tunda ei oska. Mulle hakkas tänavune festival meenutama hoopis Jan Blake’i vestetud Keenia muinasjuttu.
«Kujutlege end siit kaugele, aga võtke järv enesega kaasa, järv on tähtis,» alustas oma esimest folgipublikule räägitud muinaslugu Jamaica juurtega jutuvestja Jan Blake.
«Te olete siit kaugel, teisel pool maailma. Seda järve kutsutakse Naivashaks. Järves on jõehobud, kelle ninad on vee all, kuid silmad vee peal. Järve kaldal seisab sügavale juurdunud puu, mida inimesed kutsuvad Niamgondoks,» jätkas ta.
Lugu rääkis vaesest kalurist Niamgondost, kes ühel päeval tõmbab veest välja koleda naise. Too sunnib meest end koju viima ja naiseks võtma. Kui Niamgondo teeb, mis naine ütleb, muutub too ilusaks näitsikuks, kes toob mehe majja rikkuse. Siis aga unustab mees oma õnne allika, keskendudes sellele, mis tal on, mitte sellele, kust kõik alguse sai.
Tänavusel pärimusmuusika festivalil kippus mulle ühtelugu pähe mõte, et selle üritusega on samamoodi.
Folkijaid ei ole
Läinud neljapäeval ei jõudnud Viljandisse folgirongi, sest raudteel käib juba pikemat aega remont ja Türilt edasi tuleb niikuinii tulla bussiga. Seetõttu tuldigi bussiga — kes rongilt, kes otse Tallinnast või Tartust. Kuskil mängis küll pill, kuid tulijad ei kiitnud ei meelelahutust ega hinda. Vähe oli neid, kes kiitsid folki. Ühesõnaga polnud miski enam nii nagu mullu või veelgi varem.
Liiga palju oli teksades ja T-särkides noori, kes bussist maha astudes vaatasid segaduses ringi ja küsisid seejärel, kuhu tuleb minna. Paari õlle ning vastleitud sõprade toel jõudsid nad selles üsna ruttu selgusele. Üheskoos seigeldi pisut ebakindlal sammul telklasse, leiti vaba koht ja suunduti varjualust püstitama — ikka selleks, et oleks kuiv koht, kus märjukest pruukida.
Ma ei saanud jätta endalt küsimata, kus on tõelised folkijad. Kuhu jäid need kummalistes kostüümides iseäralikud inimesed, keda on Viljandis juuli viimasel nädalavahetusel alati näha? Kes olid need teksades ja T-särkides liigpurjus noorukid, kes täitsid lennukitehase, kui seal oli «Bashment»?
Vaatasin ringi, nägin hulga inimesi, kes olid folgil esimest korda ega tundnud ilmselgelt siinset eluolu, kuid vanu tegijaid, kes võivad ringi liikuda kinnisilmi, tunnevad kõiki ja teretavad esinejaid kui vanu tuttavaid, silma ei hakanud. Ma ei räägi head muusikat nautima tulnud kohalikest. Neid jagus nagu ikka.
Nii mõnigi tuttav tunnistas, et tal pole seekord üritusele tulekuks raha. Passi hind oli poolsada eurot ja see üksi on rohkem, kui tuttavate rahakott võimaldas. Seda enam et mõni huviline sõidab siia Eesti teisest otsast ning ka toit ja peavari maksavad.
Olgu öeldud, et telklas, mida magada tahtjatele ei soovitata, maksab koht kaks eurot öö, tudulas, kus on vaikne, 10—12 eurot öö ja kodumajutus turismiinfokeskusest antud info põhjal umbes 16 eurot öö. Seda kõike pole vähe.
See tähendab ainult üht: folk on unustanud need inimesed, kes on talle elu andnud ja ta Eesti suve suursündmuseks muutnud; need, kellele kõik oli tasuta, sest on ju ammu tuntud tõde, et kultuuriinimesed on vaesed.
Pidanuks teadma paremini
«Niamgondost sai küla rikkaim mees ja ta võrgud olid alati kalu täis. Ta võttis teise naise, kuid sel korral unustas oma rikkuse allika. Ta muutus hooletuks ja tõukas oma esimese naise eemale. Ta hakkas öösiti väljas olema ja jooma. Esimene naine istus öösiti üleval ja ootas meest, kuid kui too koju jõudis, tülitses ta naisega.
Ühel ööl polnud Niamgondost mingit märki. Kui päike tõusis, pani esimene naine ukse haaki ja läks magama. Veidi hiljem kostis ukse tagant kloppimist ja kui naine ust avama läks, seisis seal tulivihane Niamgondo. Ta ütles: «Ma lahutan sinust!» Naine hoiatas meest, et too seda lauset ei kordaks, kuid Niamgondo ütles taas: «Ma lahutan sinust!» Naine palus mehel taas vaikida, kuid Niamgondo ei kuulanud, kordas, et lahutab naisest, käskis tal koos lastega lahkuda ja läks magama.»
Keenia muinasloo peategelane Niamgondo oleks pidanud teadma, et naine vastab säärasele kohtlemisele lahkumisega ja seda ei saa ta endale lubada. Naine lahkus koos vara ja lastega, jättes mehe omapäi.
Märke sellest, et midagi on tehtud valesti, peaks tähele panema ka folk.
Mina olin üks neist 3000 «õnnelikust» inimesest, kes mahtus reede öösel A. Le Coqi telki, kus andis oma viimase kontserdi ansambel Vägilased. Kui mu sõbrannale pileti- ja passikeskusest öeldi, et müügil on 1600 piletit, küsisin teiste seas, kuhu need inimesed pannakse. Järjekord ulatus toidutänavale ja muidugi ei mahtunud kõik soovijad telki.
Mina sain sisse küll, kuid alles siis, kui olin veetnud minuteid inimmassi surutuna, vastu metallpiirdeid litsutuna ja sama hästi kui jalge alla tallatuna.
Kontserdi ajal ei läinud olukord paremaks. Esimesed tund aega oli telgis liiga palju rahvast, et end hästi tunda. Seisime üsna ees ühe telgiääre läheduses, nii et õhupuudust me ei kannatanud, kuigi minestajaid leidus. See-eest tuli küünarnukke näo ees hoida, et tantsijatelt kogemata vastu vahtimist ei saaks.
Vägilased mängisid tuntud headuses, aga nautida polnud seda võimalik. Nälg piletimüügist teenitava tulu järele kaalus 19aastased korraldamiskogemused üles ja publikul jäi üle vaid imestada, miks ei planeeritud nii suurt kontserti õue.
Siis tegi ansambel esimese pausi ja osa publikust lahkus. Mõned läksid Kirsimäele, kus võis sama kontserti ekraani vahendusel nautida, teised suundusid koju. Meie jäime.
Järgmine tund pani mind ahhetama 11aastase esinemiskogemusega ansambli teadmatuse üle. Kuigi paljud olid lahkunud, oli rahvast ikkagi väga palju. Sellest hoolimata õhutas Vägilaste solist Meelika Hainsoo rahvast moodustama kette ja väravamängu mängima. Nii me siis seisime seal ja lasime oma jalgadest üle joosta, end lükata ja tõmmata ning sõimata selle eest, et juhtusime käsi näo kaitseks tõstma.
Lahedaks läks olemine alles pärast teist pausi. Siis saime ka meie tunda seda meeleolu, mille pärast olime ligi kolm tundi varem Vägilaste kontserdile trüginud.
Kell veerand viis laupäeva hommikul seismisest väsinud jalgel telkla poole liikudes pidime tunnistama, et Vägilased oli vääriliselt hüvasti jätnud küll, aga tegemist polnud elamusega, mida tahaksime veel kord saada. Seni arvan, et korraldajad ja ansambel pidanuks midagi teisiti tegema — pidanuks paremini teadma.
Muusikud väärivad paremat
Pean tunnistama, et pärast Vägilaste kontserdi vintsutusi ma folki enam suurt ei näinudki. Laupäeval suutsime sõpradega etteasteid vaadata vaid veidi enam kui kella kuueni õhtul, siis murdis meid väsimus. Ka pühapäeval ei hakanud me paljudele kontsertidele trügima, vaid istusime nännimüügi telgi taha murulapile ja nautisime Kirsimäelt kostvat muusikat tasuta nagu paljud teised inimesed.
Jah, me ei näinud esinejaid, aga kuulsime küll. Samas ei pidanud me rahva seas tunglema või istekohtade nappuse tõttu püsti seisma. Ei tekkinud ka olukorda, kus keegi oleks joostes ja tantsides meile liiga teinud. Nii saime rahus roosast vahtplastist istumisalustel külitada ja nautida festivali nii, nagu seda tegelikult tegema peaks — ilma rahata.
Kontserdid, mida oma silmaga vaatamas käisime, olid puhas folk oma tuntud headuses. Ro:Toro võttis jala tatsuma, Iraani Shanbehzadeh sundis puusi hööritama, Oreka TX võlus erilisuse ja rütmiga ning Ando ja sõprade kooslus pani festivalile väärilise punkti.
Vaatasin publiku seas ringi ja oma hämmastuseks märkasin nagu «Bashmentil», telklas ja toidutänaval tavapäraste karvaste ja suleliste asemel arvukate kohalike kõrval noori võhikuid, kellele folk on vaid üritus, kus peab olema. See on nagu suhtlusportaal Orkut, mille kohta kunagi öeldi, et kui sind seal ei ole, pole sind olemas. Nüüd on Orkut välja surnud. Tahaks loota, et folk ei lähe sama teed.
«Kui Niamgondo ärkas, oli kogu tema rikkus kadunud, teised naised ja lapsed nutsid kibedasti. Niamgondole meenus, mida ta oli teinud, ta kiirustas järve äärde, nägi naist eemalt, hüüdis teda ja palus talt andeks, kuid naine ei kuulanud.
Niamgondo jäi järve äärde seisma ja ootama, et ta naine, lapsed ja vara tagasi tuleksid, kuid seda ei juhtunud. Teised naised ja lapsed, isegi külaelanikud käisid palumas, et ta naaseks. Niamgondo lihtsalt seisis kaldal ja ootas. Ta seisis nii kaua, et tema jalgadest said juured, kätest oksad ja juustest lehed. Lõpuks sai kalurist puu, mis seisab järve kaldal tänapäevalgi.»