N, 26.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Metsaomanikud süüdistavad jahimehi venitamises

Urmas Neeme
Metsaomanikud süüdistavad jahimehi venitamises
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ants Varblane
Ants Varblane Foto: Erakogu

Eesti Erametsaliit (EEML) kutsub maaomanikke liituma protestiaktsiooniga, mis keelaks nende maadel septembris jahti pidada. Liikumine peaks survestama poliitikuid kehtivat seadust muutma või jahimehi uue seaduseelnõu blokeerimisest loobuma sundima.

«Keskkonnaministeeriumis suurte kompromisside tulemusena valminud jahiseaduse eelnõud on Eesti Jahimeeste Selts boikoteerinud juba viimased poolteist aastat. Seaduse ettevalmistamine on veninud liiga pikaks. Viimased poolteist aastat ei ole enam mingeid arengud eelnõu osas olnud,» süüdistas Eesti erametsaliidu tegevjuht Ants Varblane vastaspoolt.

«Protestiaktsiooni eesmärkideks on jahiseaduse kaasajastamine ja põhiseadusega vastavusse viimine,» sõnas ta. Aktsiooni kaasatud või selle eesmärkidega nõustunud on lisaks metsaomanikele ka põllumeeste organisatsioonid Eesti Talupidajate Keskliit ja Eesti Põllumajandustootjate Keskliit ning Omanike Keskliit.

Varblane meenutas, et jahinduse arengukava koostamist alustati 2006. aastal ning juba siis tahtis riik anda maaomanikele võimalus omal maal jahti pidada ja selle korraldamiseks tingimusi seada. Tema sõnul on kehtivas jahiseaduses maaomanikele jäetud võimalus jahipidamist vaid selle täieliku keelamisega reguleerida.

«Hoiatusaktsiooniga tahamegi näidata, et see võimalus ei too lahendusi, vaid tekitab probleeme mõlemale poolele juurde. Protestiaktsioon on meie sõnum avalikkusele ja otsustajatele, et asjaga tuleb edasi minna ja oma hirmudest üle olla,» selgitas ta ning nimetas maaomanike püüdluste eesmärgiks läbirääkimiste taasalustamist.

«Loodame väga, et keeldu ei tule tegelikkuses rakendada ja poliitiline otsus maaomanikele jahiõiguse tagastamises osas langetatakse enne seatud tähtaega,» sõnas Varblane. Tema sõnul on EEML vaatamata seaduseelnõu ettevalmistamise venimisele optimistlik ning loodab uue ministri Keit Pentuse otsustavale tegutsemisele.

Jahipidamine ei kalline

Varbase hinnangul puudub alus jahimeeste hirmudel, et maaomanikele jahipiirkondade moodustamise õigus andes jahipidamine kallineb ja jääb ainult rikaste või välismaalaste lõbuks.

«Ka siin kehtivad turureeglid ehk pakkumise ja nõudluse vahekord – väga headel jahialadel võib suur nõudlus põhjustada hindade tõusu, keskpärastel aladel ja seal, kus maaomanikud on ise enamasti ka jahiseltsi liikmed, eeldatavalt arvestatavat hinnakorrektsiooni ei toimu,» arvas ta

Ta ei välistanud ka võimalust, et mõnes piirkonnas võib kujuneda olukord, kus hind hoopis langeb, sest maaomanikud ostaks ulukiregulatsiooni teenust või võimaldatavad sellel eesmärgil tasuta jahiala kasutuse.

Varblase hinnangul on «kallis» suhteline mõiste.

«Tallinna spordiklubi kuumaks on 35 eurot, samas nii mõnegi jahiseltsi aastamaks jääb sellesse suurusjärku. Pakk vintraudse jahipüssi padruneid samuti. Miks eeldatakse, et kõige väärtuslikum ressurss, maa ja mets, peaks siis tasuta käes olema?» küsis ta.

Jahimehed on arvanud, et maaomanikel pole teadmisi ega ka aega jahipidamisega tegelemiseks ning ulukikahjud kas suureneksid või tabaks metssigu ja -kitsi üleküttimine. Varblane süüdistas jahimehi vastandamises ja hirmutamises ning nimetas nende tegevust meeleheitlikuks katseks tänast, õigusriigile mittesobivat jahikorraldust säilitada.

Üleküttimist ei taheta

Varblase sõnul kaasneks koos jahipiirkonna moodustamise õigusega maaomanikele ka kogu vastutus nii ulukikahjustuste kui ka populatsioonide hea seisundi säilitamise eest. Suure tõenäosusega sõlmib tema hinnangul enamus metsaomanikke kokkulepped olemasolevate jahiklubidega ulukite arvu reguleerimiseks.

«Mõned osalevad protsessis ka ise, mõned hakkavad ostma vastavat teenust. Sama toimib ju ka metsa majandamise puhul – paljud metsaomanikud saavad professionaalsetelt metsakonsulentidelt nõu ja selle järgi toimides annavad oma metsa majandada tunnustatud metsafirmadele,» rääkis ta.

«Maaomaniku õigust korraldada omal maal jahipidamist või seada selleks tingimusi ei tohiks kuidagi olla seotud jahimeheks olemisega. Jahipidamise õiguse omamiseks peaks olema kutsumus ja vaimsed ning füüsilised eeldused,» märkis Varblane.

Ta selgitas, et riigil jääb alati õigus jahipidamist keelata kui mingi liigi arvukus kahaneb kriitilise piiri lähedale. Sellise olukorra tekitamine ei ole Varblase sõnul maaomanikele aga kasulik, neid peaks tema hinnangul huvitama selline ulukite arvukus, mis võimaldaks maalt ka jahinduslikku tulu saada.

Varblane märkis, et Eesti keskkonnastrateegias on looduse tasakaalu jaoks on sätestatud ulukite miinimumarvukused, põdra puhul 2000 ja metssea puhul 3000 isendit. Praegu on Eesti metsades põtru aga üle 12 000 ja metssigu ligi 23 000.

«See vahe on tegelikult «jahinduse mängumaa» - hobiks, silmarõõmuks ja ka tuluks,» ütles ta.

Üleküttimise hirme peaks Varblase arvates maha võtma ka Soome kogemus. Seal muudeti 2005. aastal metskits väikeulukiks, mille jahiks enam jahiluba ei vajata. Varblase andmeil on populatsioon stabiilsena püsinud, metskitsede arvukust on enam mõjutanud viimaste aastate karmid talved.

Jaht piirab ulukite tekitatavat kahju

Praegused minimaalselt 5000 hektari suurused suurulukite laskmist lubavad jahirendipiirkonnad on moodustatud üle 40 aasta tagasi ning arvestavad Varblase sõnul tollaset maakasutust, metskondade ja ühismajandite piire ning tänast maakasutust ja omanike huve ei arvestata. Tema teada ei ole 5000 hektari nõuet kuidagi teaduslikult ega majanduslikult põhjendatud, ka Euroopa ja RMK praktika näitavat, et ulukipopulatsioone saab hästi majandada ka väiksematel jahialadel.

«Väiksem, maaomanike endi initsiatiivil moodustatud jahipiirkond võimaldab kogukonna horisontaalset koostööd ning annab õiguse vabalt valida lepingupartnereid. Uluk ei arvesta oma elutegevuses inimese seatud piire, olgu jahipiirkonnad suured või väikesed.»

Varblase sõnul kaasneb ulukitega alati põldude ja metsa kahjustused. Kui loomi on nende läheduses vähe, siis taluvad maaomanikud neid kahjusid või suudavad neid ennetada. Alates teatud arvukusest on tema hinnangul ainsaks võimalikuks meetmeks populatsiooni suuruse reguleerimine.

Ta kirjeldas, et massiline ulukikahjustuste ennetamine on äärmiselt kulukas. See tõkestab inimeste, ka jahimeeste liikumist, muudab ulukite tavapäraseid liikumisteid, nii et neid satub enam maanteedele ja tihealadele ning kaitsmata territooriumitel suurenevad ulukikahjustused katastroofiliselt.

«Nendel põhjustel saab tarastamist ja keemilisi repellente efektiivselt kasutada vaid üsna piiratult. Siin on ka visuaalne pool – kas tõesti tahame, et meie erametsad oleks kahehektarilised tarastatud ja kemikaalidega ülepiserdatud metsalapid? Mida arvaks sellest meie marjulised, seenelised või orienteerujad?» küsis ta.

Kui piirkonna jahimajanduslik tähtsus oleks suurem kui põllu ja metsa majandamisest saadav tulu, siis võiksid Varblase sõnul maaomanikud jahimaa kasutajatega kokku leppida tänasest hoopis suurema ulukite arvukuse ja ka suuremate kahjustustuste osas.

«Kui mõningatel juhtudel olekski maaomanikul põhjust jahiseltsiga tülitseda, ei ole seda kehtivas õiguskeskkonnas mõistlik teha. Kehtiv jahiseadus ei reguleeri maaomanike ja jahimaa kasutajate vahelisi suhteid, vaid on jahiseltside jahipidamise õiguse praktiliselt põlistanud,» kurtis ta.

Kuna jahiseltidesse vastuvõtmine on puhtalt seltside enda otsustada, siis sõltub asjaoludest, kui kerge või raske kohalikul maaomanikul liikmeks saada on. Varblane teab juhtumeid, kus see isiklike vastuolude tõttu suisa võimatu on olnud.

Märksõnad
Tagasi üles