Leigol on klassikapäev: esimene kontsert läbi, kolm ees. Neeme Järvi ajab vaheajal noortega juttu. Valgamaalane ei saa jätta kasutamata võimalust maestro poole pöörduda. Alguses ta tõrgub, kuuldes sõna «Leigo» aga leebub.
Neeme Järvile meeldib Leigo ilu jagada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma saan aru, et teile Leigol meeldib. Aga miks?
«See on imeline koht. Tegeleme suvel muusikaga Pärnus ja viimane kontsert on alati Leigol, sest Leigo peremees armastab muusikat, ja need järved ja see loodus ja tuled sobivad nii hästi kokku. See on ilu. Loodus ja muusika on ilu kombinatsioon.
Muusika tõmbab inimesi. Siin ei ole ju nii käidav koht, kuhu ümberkaudsed talunikud tulevad kokku. Siia tullakse ikka kaugelt ja autodega. Kammerkontserdil oli palju rahvast ja järjest tuleb juurde.»
Ja see ilu pole mitte ainult kuulaja jaoks?
«Kuulajale ka ja vaataja jaoks. See peab olema ikka hea kunst, mis me siia toome. Tänane päev on põnev selle poolest, et kümme dirigenti juhatab Johann Straussi teoseid, mida kuskil ei mängita.»
Keegi leigolastest tuli maestrole teatama, et talle ja kaaslasele on pandud kontserdi vaatamiseks kaks rohelist tooli. Olid tõesti kenad. «Väga hea, aitäh!» ütles Järvi ja lisas veel: «Liiga pidulik! Aga aitäh!»
See Straussi kava oli mõeldud Estonias esitamiseks?
«Mitte päris. Nemad esitasid neid Straussi palu, mida tavaliselt mängitakse. Mina otsisin midagi huvitavamat. Need on need teosed, mida Strauss kirjutas Peterburis, kui ta käis Pavlovskis orkestrit juhatamas.
Muide, muidu käidi Peterburist Pavlovskisse hobustega, siis ehitati sinna raudtee. Selle rajaja ehitas Pavlovskisse ka kontserdisaali. Nii et Peterburi rahvas käis Pavlovskis Straussi kuulamas ja raudteemees tegi endale sellega raha. Bisness.
Täna mängime ka Peterburis töötanud vene klassikalise muusika rajaja Mihhail Glinka «Valssfantaasiat». Strauss hakkas oma ilusaid valsse kirjutama siis, kui oli Venemaal viibides vene muusikat kuulnud.»
Mitu Järvit täna Leigol kokku esineb?
«Kümmekond. Meile on muusikabatsill juba maast madalast sisse läinud.» (Justkui vabandades, endal kaval ilme ees.)
Olete Eesti noorte sümfooniaorkestriga varem ka töötanud?
«Eelmisel aastal olime ka nendega siin. Põhiline tegevus on meil nendega ikka Pärnus, kus teen Järvi Akadeemiat.»
ERSO eeloleva, 85. hooaja kava on võimas. Neli põnevat kontserdisarja: «Jubilate», «Meistriklass», «Saaga» ja «Concerto». Nii palju teoseid kui nendes kokku pole see orkester vist ühel aastal küll kunagi mänginud.
«Teile jääb niisugune mulje, aga on küll mänginud, ainult nad ei ole seda välja kuulutanud. Meie kuulutasime terve aasta programmi korraga välja. Tegelikult peaks kolme aasta programmi välja kuulutama, et rahvas saaks oma plaane teha.
Meil on vähemalt siht, mida orkestriga mängida, mida rahvale tutvustada, mis oleks orkestri arengule kasulik. Orkestri repertuaari peab pidevalt täiendama vanade tükkidega, et neid paremini mängida. Peab olema siht ja oskus, et orkester areneks oma kvaliteedilt – mängutasemelt ja kõlakvaliteedilt. See on üks ilu, mida me pakume rahvale.»
Milliseks hindate ERSO praegust taset?
«ERSO on väga hea, maailmatasemel orkester. Ja huvitav on see, et ta koosneb enam-vähem eestlastest. Paistab, et muusika õppimine Eestis on heal tasemel: siin on häid muusikuid, nii puhkpilli- kui keelpillimängijaid. Orkestrisse saab valida heade hulgast paremad.»
Kuidas noorte orkestriga rahul olete?
«Väga rahul. Muidugi on seal erinevates astmetes inimesi. Meie kohtumised on suviti. See, kuidas nad aga täna neid lugusid või Beethoveni sümfooniat mängivad, on kõrgel tasemel.»
Millal te puhkate?
«See ongi puhkus.»