Kaitseministeeriumi pantvangidraamas surma saanud Karen Drambjanil ei olnud lähedasi sõpru, tuttavad iseloomustavad teda aga väga äkilise loomuga, õigluse eest seisnud mehena.
Tuttavad: äkilise loomuga Drambjan kaitses oma seisukohti vihaga
12. august 2011, 00:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See tuleb mulle täieliku šokina, issand jumal, mis juhtus!» ütleb üks Öise Vahtkonna juhtfiguure Larissa Neštšadimova oma tuttava Karen Drambjani kohta, keda kahtlustatakse eile kaitseministeeriumis toimunud tulistamises ja pantvangide võtmises.
Drambjan, kes eilses tulevahetuses hukkus, oli Eestimaa Ühendatud Vasakpartei liige. Varem oli ta kuulunud ka Konstitutsioonierakonda.
Drambjan sündis Jerevanis ja töötas Maardus omanimelises õigusbüroos juristina. Eesti kodakondsuse sai ta 1993. aastal.
Neštšadimova kohtus Drambjaniga 2007. aastal. Päev enne pronksööd valvas naine koos kahe kaaslasega rahvusraamatukogu juures pronkssõdurit. Siis tekkis konflikt politseiga. Oli vaja kiiresti leida kaitsja, ja leiti Drambjan.
«Ega ta väga hea jurist ei olnud, selles mõttes, et ei olnud professionaalne, aga mul ei olnud raha ning tema kaitses mind tasuta,» meenutab naine. «Hiljem ütles kohtunik mulle lausa ise, et hangiksin endale ikkagi tõelise advokaadi. Ja Karen aitas mul siis advokaadi leida ja hiljem riigikohtus ma selle kaasuse muuseas võitsingi.»
Tuttavad ei aima motiive
Neštšadimova on kaitseministeeriumis toimunust kuuldes šokeeritud, ohkab ja imestab. «Ta oli küll väga temperamentne ja tulise loomuga, aga sellist asja poleks ma elu sees uskunud,» räägib naine.
Viimati rääkis Neštšadimova Drambjaniga umbes aasta aega tagasi, nii et mehe nüüdsete tegude ja meeleolude kohta ta eriti midagi arvata ei oska. «Kas on juba teada, mis motiivid võisid olla?» küsib ta.
Sama räägib Drambjani kohta Dimitri Klenski. Viimane kandideeris, ise küll mitte partei liikmena, 2007. aastal Konstitutsioonierakonna valimisnimekirjas, samas nimekirjas, kus viimasel kohal figureeris ka Drambjan.
«Väga äkilise loomuga, armeenlane ikkagi,» meenutab ta. «Juristina Drambjan professionaalne polnud, ei osanud eesti keelt.»
Klenski lisab, et Drambjan jäi kõigile meelde Maardu linnapea Georgi Bõstrovi tulise toetajana.
«Ta ju elas ja töötas Maardus,» räägib Klenski. «Oli Bõstrovi mees. Kommenteeris internetis alati oma nime all ja kaitses Bõstrovi alati vihaga. Niimoodi raevukalt ja emotsionaalselt.»
Viimasel ajal probleemid
Drambjani töö, elu ja poliitika oligi seotud peamiselt Maarduga. Viimati kandideeris ta seal kohalikel valimistel 2009. aastal üksikkandidaadina. See on ka ainuke kord, kui tema nimi ilmus ka eestikeelses meedias.
Nimelt andis Drambjan oma kulu ja kirjadega välja Keskerakonna valimislehte, täpsemalt öeldes lehte, mis oli kujundatud-võltsitud nagu Keskerakonna valimisleht. Tegelikult aga esitas ajaleht venekeelsete valijate silmis hoopiski väga ebapopulaarseid ja sugugi mitte Keskerakonna valimisloosungeid, nagu näiteks gümnaasiumihariduse muutmine eestikeelseks.
Aastaid tagasi Drambjaniga aktiivsemalt suhelnud Maardu poliitik Vladimir Arhipov, keda mõned nimetavad lausa Drambjani sõbraks, ütleb, et nende sidemed katkesid viis aastat tagasi. «Ausalt öeldes, viimasel ajal ei suhelnud Drambjaniga enam keegi,» räägib Arhipov.
Nii tundubki, et Drambjanil vedas viltu. Poliitikas ta läbi ei löönud. Maardu volikogusse ei pääsenud. Selle aasta alguses müüs kohtutäitur talle kuulunud korterit Maardu linnas.
Samuti figureeris Drambjan maksehäirete registris ja maksuvõlgnike seas. Maardus tõsteti ta korterist välja. Suhtlusportaali mail.ru postitas ta küll oma fotosid, kuid muidu aktiivne ei olnud.
Piltidelt vaatab vastu halli habeme ja halli peaga, kuid jõulise loomuga mees. Ei peret, ei sõpru. Ainul ühel fotol poseerib Drambjan koos kaaslastega, üheskoos oma poliitilise lemmiku, Maardu linnapea Georgi Bõstroviga.