Suveräänsus ja Euroopa Liit – koos või eraldi?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Münsteri rahulepingu ratifitseerimine pärast 30-aastast sõda – tänapäeva suveräänsusele on alus pandud.

FOTO: Wikipedia.

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas mõtiskleb suveräänsuse mõiste taustal, miks ikkagi


on kasulik ühistel otsustel põhinev ja sõda vältiv Euroopa Liit.


Sattusin hiljuti Saksamaal külastama linna nimega Münster. Saabusin sinna 24. oktoobril. Asjaolu väärib märkimist seetõttu, et just samal päeval täpselt 360 aastat tagasi kirjutati selles linnas ja selle linna ümbruses (rahuleping sõlmiti veel Osna-brückis – toim) alla Vestfaali nime all tuntud rahuleping. Seda sündmust peetakse moodsa riigi suveräänsuse mõistele aluse panemiseks.



Eesti rajas 90 aastat tagasi suveräänse riigi, siis kaotas suveräänsuse, siis taastas selle, siis liitus oma iseseisvuse tagamiseks ja paremaks hooldamiseks rahvusvaheliste organisatsioonidega, NATO ja Euroopa Liiduga.



Kus oleme praegu? Kuidas on lugu 20 aastat tagasi, 16. novembril 1988 vastu võetud suveräänsusdeklaratsiooniga? Mida öelda praegu ettepaneku kohta viia kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele, millest 20 aastat möödus 26. septembril 2007? Olid need vaid avaldused omas ajas ja ruumis või kandsid nad ka mingit kestvamat laengut?



Dilemma – kas koos või eraldi, see pole kusagile kadunud. Veelgi enam, see küsimus on teravalt esil praeguses Euroopa Liidus ja tuleb veelgi teravamalt esile tuleva aasta Euroopa Parlamendi valimiste käigus.



Suveräänsusdeklaratsioon oli siiski ennekõike eraldumismanifest, ilma selge ettekujutuseta võimalikust riikide ja rahvaste koostööst. Eraldumiseesmärki järgis ka mõni aeg varem avaldatud ettepanek viia kogu Eesti NSV täielikule isemajan-damisele. Mõlemas dokumen-


dis olid küll viited positiivsele rahvusvahelisele koostööle, aga  20 aastat tagasi oli küll võrdlemisi ebaselge, mida see tulevane koostöö võiks endast kujutada.



15 aastat hiljem, viis aastat tagasi 14. septembril hääletas eesti rahvas Euroopa Liitu astumise poolt, kusjuures liitumist toetas 66,83 protsenti hääletusel osalenutest.



Me ei kahelnud enam rahvusvahelise tiheda koostöö eelistes, mille vormiks on Euroopa Liit. Kusjuures oli selge, mida see koostöö poliitilisele otsustamisele tähendab. Tuhanded leheküljed seaduslikke tekste kirjeldasid ja kirjeldavad Euroopa Liidu pädevuse piire.


Referendumi eel oli levinud küsimus, mida eriti esitati väljaspool Eestit: lõite lahku ühest liidust, miks astute nüüd teise? Vastasime alati: see on hoopis midagi muud, meie osalemine otsustamises on tagatud ulatuslike võrgustikega.



Meie rahulolematusel Nõukogude Liiduga olid selged põhjused. Aga me näeme praegugi mitmel pool rahulolematust Euroopa Liiduga. Kas see on midagi sellist, mis võiks tekitada vajaduse uue suveräänsusüleskutse järele?



Üks autor kirjutas Iiri referendumi järel: miks on nii, et Euroopa Liidu ülemusi ei sallita tegelikult ühegi rahva seas? Mõtlen nüüd, kes ja miks mind Euroopas ei salli. Neid muidugi on ja mitte vähe. Mind ei salli mõjukad ringkonnad Soomes, Kreekas ja Austrias. Need riigid olid viimastena vastu otsusele kohustada kõiki liikmesriike avalikustama eurotoetuste saajate andmed. Mind aga seostakse selle otsuse läbipressimisega.



Kolm aastat olen surunud liikmesmaadele peale suuremat vastutust ja aruandekohustust euroraha kasutamisel. Niiviisi sõpru ei leita. Minu kolleeg konkurentsivolinik Neelie Kroes on mõistagi üks vihatumaid inimesi Euroopas. Küll kiusab ta Alitaliat, küll Saksa riiklikke hoiupanku, küll Poola laevaehitust, mine tea, mis ta Eestist leiab. Ikka see ebaseaduslik riigi raha ettevõtete taskusse sokutamine, ikka need hindu tõstvad salakokkulepped, ikka need igasugused nipid teiste maade konkurentide vastu. Ei ole populaarne.



Eesti Vabariigi taastamise algusaegadel arutlesime tuliselt iseseisva riigi tunnuste üle. Üks neist oli, et riik peab kontrollima oma piiri. Praegu puudub piirikontroll Eesti piiridel Lätiga ja Soomega. Iseseisvus on ära antud mingile Schengeni lepingule. Ja ollakse rõõmsad pealegi. Kas keegi tahab piirikontrolli tagasi? Samasugust nagu Vene piiril?



Kas oleme valmis uuesti elama ühiskonnas, kus kodanike sõit välismaale on eriline privileeg ja vandenõu ühekorraga? Lugesin huviga kellegi eesti ajakirjaniku väidet, et ega see vaba liikumine nii oluline polegi, sest suur osa inimesi kodunt kaugel ei käigi. Inimene, kes oleks seda öelnud Nõukogude ajal, oleks kohe saanud tuusiku puhkekodusse ja tema pilt oleks pandud autahvlile.



Kalamehed, peamiselt mõnest lõunapoolsest liikmesriigist, märatsesid Brüsselis. Lõhkusid aknaid, loopisid põlevaid tõrvikuid. Miks Brüsselis? Sest mõne liikmesriigi valitsused soovitasid: meie ei saa teie heaks midagi teha, see on kole Brüssel, kes kalamehi kiusab. Kehtestab kitsendusi kalade väljapüügiks, ei luba aidata odavamalt kütust osta. Minge Brüsselisse, seal on kurja juur.



Tõepoolest, Euroopa Liidu liikmesriigid, kelle esindajad Brüsselis koos käivad, on ühiselt otsustanud, et kalapüüki tuleb piirata, muidu on meil varsti ainult üks ilus sinine meri, kus pole ühtki kala. Mõned riigid jälgivad püügikvootidest kinnipidamist tõsiselt, teised aga üldse mitte. Selleks et asja parandada, oleks vaja kontrolli, Brüsseli inspektoreid. Aga see on loomulikult räige sekkumine iseseisva riigi asjadesse ja üks teatud rühm riike on murdumatult inspektorite saatmise vastu.



Kas Vahemere tuunikala varude teema võiks olla Eesti jaoks tähtis? Kindlasti on see oluline nendele, kes seda kala süüa armastavad ja kes ei taha, et ta ühel hetkel kulla hinda maksaks. Kui tahta kalavarusid kaitsta, ei saa kõikide liikmesriikide peale loota.



Nii nagu kontroll oma territooriumi üle on iseseisvuse oluline tunnus, on ka kontroll oma õhuruumi üle sama tähendusega. Rahu olukorras tähendab see oma taevas toimuva lennuliikluse kontrollimist. See on iseseisvus. Aga see iseseisvus läheb kalliks maksma.



Muidugi, iseseisvus ongi kallis asi ja see maksabki palju. Lennuliikluse puhul tähendab riikide iseseisvus halvasti korraldatud üleeuroopalist lennuliiklust. Selle tõttu kulutavad lennukid 16 protsenti rohkem kütust, jäävad hiljaks, venivad üksteise järel täistuuridel töötavate mootoritega, reisijad pardal, õhkutõusmisraja poole. Vaja oleks üleeuroopalist lennuliikluse korraldamise keskust. Või vähemalt mõningaid keskusi praeguse rohkem kui saja asemel, kes kõik kasutavad 50.–60. aastatel välja töötatud korraldust (tehnika on eeldatavasti uuem).



Öeldakse, et igasuguse muu jama asemel tuleks kiiresti välja töötada Euroopa ühtne energiapoliitika. Muide, kellelt seda nõuda, kui Euroopa Liitu poleks?



Muidugi on probleemid olemas. On riigid, kellele on kallid kahepoolsed suhted Gazpromiga, on riigid, kellel on igasugused unelmastriimid. Kõik see on tõsi. Aga see pole kogu tõde.


Kõigepealt ajaraam. Euroopa ühine energiapoliitika on tõsiselt päevakorras alates 2006. aasta jaanuarist. Euroopa Liidu ajaplaanis tähendab see väga lühikest aega. Selle aja jooksul on liikmesriigid ühehäälselt heaks kiitnud ühtse energiapoliitika viis põhipunkti.


Milleks need punktid?



Aga selleks, et rõhutada, et kütuste välistarnete stabiilsuse tagamine (mis hõlmab ka suhteid Gazpromiga) on viies, mitte esimene punkt. Esimesed punktid sisaldavad sõnumit – teeme eelkõige oma Liidus asjad korda. Korraldame paremini ja säästlikumalt energiaturu, majandame ja elame energiat säästvamalt, kasutame energiaallikaid, mis ei sõltu välistarnijatest.



Kunagi ammu, ka meie Euroopa Liidu poole liikumise teel, oli arutelude lemmikteemaks Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika. Seda ei väsitud kirjeldamast kui ühte kõige mõttetumat ja ebaõiglasemat poliitikat – raha kühveldatakse Prantsuse ja Itaalia põllumeestele jne.



Nüüdseks on Euroopa põllumajanduspoliitikat paljuski muudetud, see liigub mõistlikus suunas, järgib asjalikke ja arusaadavaid eesmärke. Aga raha kulutatakse ikkagi väga palju – 47 miljardit eurot aastas. Need, kes maksavad, tahavad Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika reformi. Ja nüüd – kas on üllatav, et Eesti ei kuulu reformi toetavate riikide hulka? Vanad legendid Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika absurdsusest on unustusehõlma vajunud… Euroopa Liit tegeleb musttuhande asjaga. Praegu on näiteks menetluses direktiivi muutmine, mis kehtestab tehnilised nõuded traktoriistmetele. Traktorijuhtidele vajalik dokument, pärit 1978. aastast, lisadega kokku 117 lehekülge. Aga kindlasti pole enamikul Euroopa kodanikest traktoriistmetega mingit kokkupuudet. On seda tõesti tarvis?



Kas sada lehekülge tehnilisi üksikasju on väärt üleeuroopalist reguleerimist? On siis traktoriistmete kuju tõesti nii oluline? Sama võib küsida muruniitjatele kehtestatud nõuete ja tuhandete muude pisiasjade kohta, mille kohta kehtivad üleeuroopalised reeglid.



Veidi sügavuti minnes aga tuleb ilmsiks üks väga suur tagamõte. Tõepoolest, traktoril töötav inimene võib ennast hästi tunda õige mitmesugustel istmetel. Aga oluline on hoopis see, et ühe riigi võimud ei takistaks teise riigi tootjaid traktoreid müümast, kehtestades näiteks nõuded traktori istmetele, mis sobivad ainult oma maa tootjatele. Nii kaitstakse vaba konkurentsi Euroopa ühisturul.



Niisiis, poliitikutel on lihtne koostada loetelu halbadest asjadest, mis justkui tulevad Brüsselist, ja kujundada neile vastuseis kodumaal. Eesti ja Prantsusmaa ei ole huvitatud põllumajanduspoliitika liberaliseerimisest, samas on see Hollandis üks võtmeteema, mille puhul süüdistatakse Brüsselit, st Euroopa Liitu tagurlikkuses.



Kõik ju mõistavad tegelikult, kui vaja, milleks meile Euroopa Liit. Oletame, et unustame ära, et kõik, mis Euroopa Liidu reeglid ette kirjutavad, on liikmesriikide endi algatatud ja soovitud, et see pole mingi kuri ja Brüssel. Unustame selle.



Ja tunnistame, et tõepoolest on riigid loovutanud oma iseseisvat tegutsemist Euroopa Liidule korraldatavaks. Suur osa sellest korraldamisest toimub Brüsselis, aga ka Luksemburgis, Strasbourgis, poliitikat kujundavate agentuuride asupaikades üle kogu Euroopa.



Äsja avaldatud arvamusküsitlusest ilmneb üks huvitav tõsiasi: inimesed arvavad, et asjad oma riigis lähevad halvasti, samal ajal kui Euroopa Liidus tervikuna lähevad need hästi! Kusjuures viimase kahe aastaga on küsitletute arvamus oma riigist halvenenud ja Euroopa Liidust paranenud. Kummaline. Üldiselt oodatakse oma riigilt vähem head kui Euroopa Liidult.



Kuidas kujundada otsustamismehhanism, nii et otsused ei võõranduks? Kuidas saavutada, et üleeuroopalises otsustamises ei kaoks rahvuslik omanikutunne, tunne, et suveräänsus pole mitte kusagile kadunud? Et me vaid haldame oma suveräänsust üheskoos?



On rahvuslik iseotsustamistahe. Seda esindavad valitsused. Ja on üleeuroopalised huvid. Kes neid esindab? Kuidas on kõige parem nende kujundamisel osaleda? Kusjuures, nagu paljud näited tõestavad, on summaarne Euroopa üldine huvi, üldine identiteet see, millest igaüks leiab endale midagi ebameeldivat.



Üleeuroopalise visiooni kujundamine on samamoodi lõppkokkuvõttes valitsuste käes nii nagu ka rahvuslike huvide kaitsmine. Seda on nii mõnigi kord raske kokku viia. Ja kui valitsused leiavadki üleeuroopaliste otsuste tegemisel ühise keele, siis üritatakse seda oma rahvale selgeks teha rahvuslike huvide kaitsmise vaatenurgast, mis mõnikord pole mitte ainult ebaveenev, vaid lausa kummaline, isegi jabur.



Oleme jälginud otsustamisprotsessi, kus Euroopa Liidu seadusandlik otsus kujuneb valitsustevaheliste pikkade ja keeruliste läbirääkimiste tulemusena. Igaüks kaitseb oma huvisid, lõpptulemus on kompromiss. Väga hea, et kompromiss lõpuks sünnib, aga milline see kompromiss on? Kompromissid baseeruvad lõpuks kõige madalamatel ootustel ja lootustel. Raske on ette kujutada, et 27 liikmega Euroopa Liit suudab langetada suuri otsuseid n-ö diilimispõhimõttel.



Innukalt on uued liikmesmaad õppinud vanade liikmesmaade halbu kombeid: kitsast oma huvide seadmist üle kõige, isegi vastutöötamist üldistele huvidele. Paistetakse silma põhimõttelagedusega – kui seisukoht näib kasulik, ollakse selle poolt, unustades kohe, et alles eile oldi sama põhimõtte vastu mingis muus lahenduses, sest see lahendus ei tundunud kasulik. Unustatakse, mida lubati liitumisläbirääkimistel, ja katsutakse võetud kohustustest eemale hiilida, üritades näiteks väljakaubeldud ajutised erandid muuta alaliseks.



Euroopa peab põhinema visioonil. Kõik suured teod on tehtud Euroopa Liidus nii, et kõigepealt on heaks kiidetud mingi suur idee ja seejärel on see keeruliste ja omavahel seotud otsuste ja kompromisside abil ellu viidud.



Kes ja kus peaks seisma suurte asjade eest? Suurte põhimõtete eest? Suurte ideede eest? Nii et need oleksid omad? Meie omad? Kogu Euroopa rahva omad?



Praegu on lõplik otsustamisõigus rahvuslike valitsuste käes. Aga valitsusi kammitsevad kohalikud poliitilised huvid (kogu aeg toimuvad kuskil riigis mingid valimised), need eelistavad lühivaatelisi, lihtsustatud käsitlusi.



Euroopa asjades etendab üha suuremat rolli Euroopa Parlament. Valimised sinna toimuvad õige peatselt. Kas Euroopa Parlament on liitev või lõhestav asutus? Praegu on tema roll palju väiksem kui liikmesriikide ülemkogu oma, aga tal on kõik eeldused kujuneda üleeuroopaliste seisukohtade otsustavaks kandjaks ja kujundajaks. Missuguseks kujunevad üleeuroopalised seisukohad, otsustatakse suuresti europarlamendi valimiste käigus.



Europarlamendi valimistele ei saa minna lubadustega kaitsta rahvuslikke huve. See on pigem naeruväärne. Võib-olla on ainult Saksa esindajatel europarlamendis võimalik kujundada mingeid «saksa» seisukohti, sest neid on lihtsalt väga palju, ja nad on koostöövõimelised, erinevalt paljudest teistest, kus poliitilised vastuolud ülivõimsalt domineerivad.



Niisiis, see, missuguste seisukohtadega minnakse Euroopa Parlamenti, tuleb selgeks vaielda kohaliku valimiskampaania käigus. Valida ei tule mitte rahvuslike huvide, vaid üleeuroopaliste ideede, seisukohtade, lahenduste vahel. Seda mõista on ülioluline.



Millist ühist põllumajanduspoliitikat minnakse ajama? Kas välisabi saab olla seotud poliitiliste tingimustega? Kas Euroopa tööstuse konkurentsivõime tagamiseks on kliimapakett piisavalt kohane või liiga raske? Milline peaks olema Euroopa-ülene energiapoliitika? Need küsimused saavad vastuse europarlamendi valimiste käigus. Parlament kujundab omakorda Euroopa Liidu täitevasutuste poliitikat.



Ma näen ajaloolises suveräänsusdeklaratsioonis ka praegu ajakohaseid, mõnes mõttes igikestvaid taotlusi.



Esiteks, taotlus eralduda, eristuda, isoleeruda. Isoleeruda ebasoovitavast, kaitsta ennast halva eest.



Teiseks, liituda, teha koostööd, saada kasu ühisest tegevusest, rahvusvahelisest tööjaotusest.



Ja kolmandaks, taotlus, et mis iganes ka ei toimuks, milliseid otsuseid ka ei tehtaks, kõik peab toimuma ausa mängu tingimustes, avatult, kokkulepete ja läbirääkimiste kaudu.


Nende põhimõtete teostamiseks on tarvilik tõhus otsustusmehhanism ja tõhus täitevasutuste töö. Ja see peab toimuma nii, et kõik tunneksid end osalistena. See pole lihtne. See on vastuoluline ülesanne. Aga ilma rahuldavate lahendusteta võib kogu see rahu ja vabaduste projekt, mida me tunneme tänapäeva Euroopa Liiduna, suuresti kahjustuda. Palju on saavutatud. Aga palju on ka võimalik kaotada.



Nõukogude Liidu konstitutsioonis oli kirjas liiduvabariigi õigus liidust välja astuda. Kõik teadsid, et sellist võimalust tegelikult ei eksisteeri. Euroopa Liidu senistes alusdokumentides pole liidust lahkumise võimalust otseselt kirjeldatud.



Kui mõned Ida-Euroopa riigid uue lepingu läbirääkimistel selle teema tõstsid, vaadati neile jahmunult otsa – aga kes teil ära minna keelab? Keegi ei sunni ju Euroopa Liitu astuma. Läbirääkimistel püüavad vanad liikmesriigid tagada, et uued tulijad oleksid küpsed liidus kehtivate kohustuste kandmiseks. Äraminekut ei keela keegi. Tulema ei sunni keegi.



Ajaloos on olnud juhtum, kus üks liikmesriik katkestas oma osalemise liidu asutuste töös. See oli Prantsusmaa, juulist 1965 jaanuarini 1967. Ka on ükskord peatatud ajutiselt ühe liikmesriigi osavõtt liidu nõukogu tööst. See oli aastal 2000, kui Austria valitsus moodustati paremäärmuslaste abil. Praegu pole küll näha, et mõni valitsus, kuitahes kummaline, algataks tõesti Euroopa Liidust lahkumise läbirääkimised. Näha on hoopis kasvavat soovi Euroopa Liiduga liituda.



Mulle isiklikult pole tõesti tarvis reegleid, missugune peab olema traktoriiste. Mulle pole oluline, kas traktorite müük on vaba või kuidagi takistatud.



Aga mulle on tohutult oluline, et minu lapsed ja minu lapselapsed ja nende järeltulijad ja minu sõprade järeltulijad ja minu rahva järeltulijad ei peaks kunagi üle elama sõda, et neid ei küüditataks, et neid ei pandaks vangi selle eest, mis nad ütlesid või kirjutasid, et nad ei peaks seisma kaks korda pikas sabas, et osta kaks pätsi leiba, et nad ei peaks omal nahal tundma, mis asi on kaardisüsteem.



Siit ilmast on lahkunud ja lahkumas inimesed, kes puutusid ise kokku Teise maailmasõjaga. Kesk- ja Ida-Euroopas on täiskasvanuks saanud põlvkond, kes ei tea midagi diktatuurist. Tõsi, meie maailmas ja ka Hispaanias ning Portugalis on siiski palju inimesi, kes diktatuure mäletavad.



Teise maailmasõja põlvkonnalt ja diktatuure üle elanud põlvkonnalt saab edasi kanduda Euroopa Liidu alusidee – see on eelkõige seniolematu rahu ja vabaduste ettevõte, mis on sellesse liitu ühinenud rahvaste suveräänsuse teostamiseks, tagamiseks, hooldamiseks vajalik…Kas «vajalik» on õige sõna? Euroopa Liidu olemasolu võib mingil hetkel olla koguni mõne rahva jaoks elu ja surma küsimus!



Siim Kallase kõne 14. novembri konverentsil «Suveräänsuse rahvusvaheline ja rahvuslik mõõde» Tallinnas
Tagasi üles