Hommik oli päikeseline. Prahas teel Trója linnaossa kuulsin, et Moskvas on käimas riigipööre. Taksojuht rääkis, et vanameelsed kommunistid on võimu enda kätte haaranud.
«Minu aasta 1991»: vaevatud naeratus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli šokeeriv uudis. Taksojuht kordas mitu korda, kui rahul ta on sellega, et viimasedki Nõukogude sõjaväe riismed olid Tšehhoslovakkiast lahkunud mõni kuu varem. «Aga Balti riikide jaoks algavad nüüd rasked ajad,» ütles ta. «Ja võib-olla ka teile, soomlastele,» lisas ta. «Vähemalt soometumine saab jälle uue hoo sisse,» vastasin talle.
Hetk hiljem istusin Emil Zátopeki ja Dana Zátopková juures nende kodumajas. Olin umbes nädala eest leppinud Emiliga kokku intervjuu. Emilit ja temast neli tundi nooremat abikaasat Danat tunti lisaks Tšehhoslovakkiale hästi just Soomes: mõlemad võitsid 1952. aastal olümpiamängudel Helsingis kulla. Dana sai kulla odaviskes ja Emil jooksis Helsingis kolme kuldmedali nimel.
Minu Tšehhi tuttavad on teadnud ka rääkida, et Dana on soome juurtega. Tema neiupõlvenimi on Ingrová ja see viitab ingeri päritolule. Kuid seda Soomes ei teatud ega teata ilmselt siiani, sest hoopis Emil oli see, kes vallutas soomlaste südamed. Ta võitis Helsingis 5000 meetri ja 10 000 meetri jooksu ning peale selle ka maratoni, mis oli esimene kogu tema karjääri jooksul. Soomes hakati Zátopeki kutsuma «Satupekka» (sõnamäng, «satu» – soome keeles «muinasjutt»), aga teda tunti ka nimega «inimvedur».
Olen kuulnud, et Helsingi olümpiamängude järel tegid mõned soome poisikesed joostes oma iidoli Zátopeki moodi grimassi. Zátopeki jooksustiil nägi välja kõike muud kui kerge. Nii mäletati teda peale selle, et ta oli suurepärane jooksja, ka tema vaevatud naeratuse pärast.
On selge, et suur osa meie mõnetunnisest kohtumisest möödus uudiseid vaadates ja kuulates. Emil tundus olevat häiritud ja väga mures. Ta oli varem olnud kommunistliku partei liige ja ohvitserina Tšehhoslovakkia armee teenistuses. Aastal 1968 arvustas ta tugevalt ja avalikult Tšehhoslovakkia okupeerimist. Selle tagajärjena tuli tal teha armeega lõpparve ja ta sattus abitöid tegema.
Hiljem, 1970. aastatel, nn normaliseerumise ajal, palus Zátopek televisioonis andeks 1968. aasta «eksimuse» eest ja teatud mõttes ta rehabiliteeriti. Sellest ajast kuni pensionini töötas Zátopek Tšehhoslovakkia spordiliidu teenistuses.
Kui me Prahas kohtusime, olid 1922. aastal sündinud Emili jooksud juba joostud. Isegi kõndimine oli talle vaevaline. Tšehhidele omast huumorimeelt ei olnud Emil sellest hoolimata kaotanud. Mälestuseks meie kohtumisest joonistas ta mulle pildi, kus põgenevat meest (Emilit) ajab taga naine (Dana), oda käes.
Hiljem, õhtul, mõistis Tšehhoslovakkia toonane president ja endine teisitimõtleja Václav Havel televisioonis riigipöörde otseselt hukka. Poolas, nagu ma mõne allika kaudu kuulsin, plaanis president Lech Wałęsa aga saata õnnitluskirja «Janajevi kambale».
Soomes arutles 20. augustil 1991 Helsingin Sanomat juhtkirjas selle üle, millist kasu oleks Soomele Gennadi Janajevi võimuletulekust, keda mõned Soome poliitikud hästi tundsid.
Ei ole kuigi raske ette kujutada, kuidas mõned Soome poliitikud oleks tunnistanud end Janajevi sõpradeks, kui Moskva riigipöördekatse oleks kestnud pikemalt. Kuna see aga kuivas üsna ruttu kokku, ei jõudnud minu teada eriti paljud nii teha.
Kuid oli üks silmapaistev Soome poliitik, kes mõistis riigipöördekatse otseselt hukka. See oli Vasakliidu toonane esimees Claes Andersson. Tänu ja tunnustus talle selle eest.