Miks ei võetud Karen Drambjanilt relvaluba?
Juhtkiri: kui püss on laval...
16. august 2011, 08:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseministeeriumi tulistamise kaasus sunnib küsima, kas relvaloa omamine oli Karen Drambjani puhul seaduse mõttes korrektne, ning kui jah, siis kas pole vahest relvaseaduses puudusi. Praegu avalikuks tulnud tõsiasjade valguses kaldub raskuskese pigem küsimuse esimesele poolele – miks oli seadusega vastuollu läinud Drambjanil endiselt relvaluba ja relv taskus?
Tulirelva omamise juures jääb alati olulisele kohale vastutuse aspekt. Kusjuures tähtis on nii relvaomaniku kui talle relvaloa väljastanu vastutus. Olemuslikult on ju iga tulirelv potentsiaalne nn Tšehhovi püss – relv, mis esimeses vaatuses on laval ning millest varem või hiljem ka tulistatakse. Seega peaks seaduse eesmärk olema tagada, et relvaloa omanik tegutseks päästikule vajutades seadusega kooskõlas.
Niisiis on küsimus «kes vastutab?» täiesti õigustatud ka Drambjani loo puhul. Avalikus kohas joobes olles relva kandmine olnuks siseministeeriumi kinnitusel piisav, et mehe relvaluba peatada.
Lisaks on avalikkuse ette jõudnud teinegi seik, kus Drambjan avas tule oma kodus. Siinkohal jääb meil üle vaid täiendavaid selgitust oodata. Igaühele peaks ju selge olema, et väikseimatki hooletust sellises riskantses asjas võidakse mõõta inimelude hinnaga.
Meenutagem: kolm aastat tagasi Soomes Kauhajoki koolis aset leidnud veresaun tõi kaasa kohtuasja politseiametniku suhtes, kes päev enne intsidenti kahtlusi äratanud tulistajat oli küsitlenud ning vestluse tulemusena otsustanud talle relvaloa alles jätta. Kohus pidas vajalikuks ametnikku küll hoiatada, kuigi ei pannud talle vastutust 11 inimese surmaga lõppenud tragöödia eest.
Mis puutub relvaseadusse, siis arutelud selle üle, kui vabalt kättesaadavad peaksid olema tulirelvad, on jätkuvalt kirglikud. Eri riikides läheneb seadus teemale erinevalt, kuid täielikku «relvarahu» pole ses asjas kusagil olemas ega ilmselt ka tulemas.
Pühendunud relvade vastased jäävad, nagu ka need, kes õigustavad igati relvi tsiviilkäibes – argumentidest kummalgi poolel puudust ei tule.
Isegi USAs, kus paljudes osariikides näib relvaliberaalsus kõrvalt vaadates justkui ühiskondliku kokkuleppena, lõi kohaliku kineasti Michael Moore’i menukas tõsielufilm «Bowling for Columbine» 2002. aastal vaidlused uue hooga lõkkele.
Loomulikult tuleb Eestiski neil teemadel rääkida, ent oluline on, et otsustades lähtutaks ikkagi ratsionaalsetest argumentidest, mitte parajasti emotsionaalsest taustast. Alustada võiks kas või neist täiendustest, mida laskmisinstruktorid tänases lehes välja pakuvad.