Eestile on kombeks korrata üht tarkust. Nimelt on kõik tagantjärele nagu täppisteadlased, öeldes, mis ja kuidas oleks pidanud olema. Ka mina ise ühes oma ametivendadega pole sellest patust prii, kommenteerides poliitikute mõtteid ja saatejuhtide küsimusi niipea, kui mõni debatt on ära olnud. Aeg on rutiinist välja saada ning olla tagantjärele tark juba ette.
Täna on ERRi raadioprogrammis presidendikandidaatide mõttevahetus. Kaua oodatud, sest nagu juba mitu kuud tagasi sai Vikerraadio eetris arvatud, erilist debatti ei ole ega tule. Ennustus on seni paika pidanud ja seetõttu on ootused kõrged, tahaks lõpuks teada, mida mehed mõtlevad.
Teadmishimu on suur vähemalt kahel tasandil. Esmalt sooviks loomulikult aimu saada, mida Toomas Hendrik Ilves riigipeana jätkates või Indrek Tarand teda Kadriorust välja puksides, ise riigipeaks saades ette võtaks.
Loomulikult saavad need ettevõtmised olla vaid presidendivõimu piires. Kumbki mees pole nii rumal, et hakkaks rahvale lubama pensionitõusu või esimeses kolmes voorus otsustajatele, see tähendab riigikogulastele, eripensioni taastamist või suuremaid kuluhüvitisi.
Suurt otsustamise ja tegemise võimu riigipeal ju tegelikult nii väga polegi.
Rahvusvahelises suhtlemises esindamine, valimiste ja seaduste väljakuulutamine, parlamendi uue koosseisu kokkukutsumine, peaministrikandidaadi määramine ja ministrite ametissenimetamine, hulga kõrgete ametimeeste kandidaatide esitamine, riiklike autasude ja auastmete andmine, veel veidi – ja hoidku looja, et seda vaja ei läheks – sõjaseisukorraga seonduvat ning ongi enam-vähem kõik.
Järelikult peaks presidendikandidaatide debatt põhimõtteliselt erinema kõigist teistest valimiseelsetest poliitilistest arvamuste ristamistest. Teiste valimiste eel saab lubada, mida tehakse. Presidendivalimiste eel vaid visandada, mida kavatsetakse mõjutada.
Just see ongi huvitav. Väga tahaks teada, kuidas Ilves või Tarand kavatseb oma põhiseadusega määratletud ja isikliku karismaga korrigeeritud autoriteeti kasutada selleks, et suunata Eestile üliolulisi ja tegelikult parteipoliitikaüleseid valdkondi.
Millised on kandidaatide mõtted rahvastikupoliitikas, seda nii iibe kui lõimumise mõttes? Ja oleks tore, kui neist teemadest ei püütaks naljatamisi kõrvale hiilida.
Kas peetakse oluliseks kodanikuühiskonna kui demokraatia ühe alustala arendamist? Kui jah, siis kuidas, põhiseadus selleks ju hoobasid eriti ei anna. Need on küsimused, mis vajavad kindla peale selgeks rääkimist.
Teine teada tahtmise tasand on seotud kandidaatide isikutega. Saatejuhi kohal istudes küsiks kindla peale, miks Indrek Tarand selles mängus ikkagi osaleb – sest Tarandi seniste ütlemiste põhjal paistab ta võtvat kõike tõesti pigem toreda eksperimendi või väikese vallatusena, mitte tõsimeelse pürgimisena riigipea kohale.
Mis muutub siis, kui Tarand saab presidendiks? Praegu on sellest keeruline aru saada, sest väljakutsuja taust on ametisolijaga professionaalses mõttes ülisarnane. Haritlane, välispoliitika spetsialist, suure toetusega Euroopa Parlamenti valitud ning oma mõttelaadilt veendunud läänemeelne demokraat.
See kirjeldab mõlemat kandidaati, järelikult peab Tarandi pakutud muutus olema kusagil sügavamal. Mis see on? Miks seda vaja on? Kuidas Tarand selle saavutab? Kas Keskerakonna toel? Kui ei, siis miks peaksid teised parlamendiparteid tema algatusi toetama hakkama?
Toomas Hendrik Ilveselt uuriks, kas tal ei ole parlamendis esimesse valimisvooru minnes natuke skisofreeniline tunne. On ju president see, kes võimendas parlamendi kui koalitsioonierakondade kokkuleppeid formaalselt kinnitava kummitempli kuvandit.
Ka nüüd minnakse ju lihtsalt vormistama kolme erakonna kokkulepet, mitte vaidlema ja arutlema, mille tulemusel iga riigikogulane otsustaks oma südametunnistuse järgi. Mis tunne on olla oma ideaalide vastaselt vormitud lepe, millele parteilistest käsutäitjatest rahvaesindajad templi peale löövad?
Lõpetuseks paarist teemast, mis tekitavad uudishimu ja kõmu, kuid mille käsitlemine ei anna midagi sisulist. Mind ei huvita, mida ütleb Ilves Ärma rahastamise ja oma abikaasa harrastuste kohta. Esimene on olnud niikuinii pidevalt luubi all ja teine on mehe eraelu, isegi kui see rullub kõmupiltnike objektiivisilma all.
Täpselt sama moodi jätab külmaks see, mitu inimest olla juba lubanud Indrek Tarandit toetada. Kogu maailmas ei ole ühtegi inimest – Igor Mang ja Pendli-Veeliks kaasa arvatud –, kes teaks, kui palju võib Tarandil parlamendis toetajaid olla.
Kindlasti on tema huvides näidata oma toetust võimalikult suurena. Kindlasti on ka väljaspool Keskerakonda neid, kes on lubanud teda toetada.
Kindlasti on lubajate hulgas neid, kes ei kavatsegi oma lubadust pidada. Ja kindlasti on ka neid keskerakondlasi, kes peavad Tarandit kommariküpsetajast kehkadiveiks ja talle oma häält ei anna. Toetuspilt on segane ja jääbki segaseks, öelgu kandidaadid raadios mida tahes.
Debattide võlu ja valu on kummalisel kombel aga selles, et kõrvalisemate teemade vastused tulevad kiiremini. Häältejaotuse saame teada juba järgmisel nädalal. Ametisse valitava presidendi toimetamisi näeme järgmise viie aasta jooksul. Tema koht ajaloos selgub aga alles palju hiljem.
Postimees jälgib kõiki presidendikandidaatide debatte. Tänasele raadiovaidlusele annab esmaspäevases lehes oma hinnangu väärikas kohtunike kolleegium.