Mida kaugemale Eesti iseseisvuse taastamine ajaliselt jääb, seda müütilisemaks muutub toimunu. Kakskümmend aastat on juba piisavalt paks minevik, et ajalookirjutajatel tekiks kiusatus kanoniseerida just sobivaim narratiiv.
Rein Veidemann: otsustav referendum
19. august 2011, 23:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks niisugune seostub sellega, nagu toimunuks iseseisvuse taastamine suure rahvusliku leppimise tähe all. No loetagu ometi toonaseid ajalehti, uuritagu dokumente, siis selgub: ei, 1980ndate lõpus alanud protsess kulges üle kivide ja kändude, läbi lootuste ja hirmude.
Ennekõike oli see kompromiss – vanauus Eesti koos kõigi selle juurde kuuluvate paradokside, draamade ja traumadega. Nüüd muidugi kinnitame uhkelt, et saime sellega hakkama. Aga selles oli kangelaslikkuse kõrval küllaga poliitilist lehmakauplemist, väiklast egoismi, isiklikku vaenu ja rivaliteeti.
19. augustil, Moskva putši esimesel päeval olid kaalukausid veel avatud. Just vaatasin Soome dokumentalistide sel ajal üles võetud intervjuud kirjanik Arvo Valtoniga. Ta ei pidanud sugugi võimatuks, et lääne soosingul võib Nõukogude terror Baltimaades jätkuda veel vähemalt viis aastat.
Ja just seda hirmsat võimalust silmas pidades ruttasid Rahvarinde saadikud EV ülemnõukogus Eesti iseseisvust välja kuulutama. Et päev hiljem, kui Eesti poliitiline, administratiivne ja kultuurieliit on elimineeritud, ei saaks rahvas öelda: nad ei proovinudki. 19. augustil oli hirm 1939. ja 1940. aasta kordumise ees. Nagu teada, see rahvarindelaste katse jooksis umbe. Ma ei lasku detailidesse. Kadri Musta (Simsoni) uurimus «Iseseisvuspäeva sünd» (2000) jälgib tund-tunnilt toimunut.
Aga ka 20. augustil polnud veel märke, et Toompeal otsuseni jõutakse. Nii läks Rahvarinne rahvalt endalt otsetoetust küsima. Esimene referendum oli toimunud 3. märtsil 1991. Ligi 78 protsenti hääletanutest oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise poolt. Eestlased olid kehtestanud oma tahte ka okupeeriva riigi seaduste raames. Tagantjärele paistab kurbkoomiline, kuidas kohalike radikaalide eitav hoiak referendumi tulemuste suhtes ühtis Moskva omaga.
20. augustil kell 16 toimus Vabaduse väljakul ad hoc referendum. See oli otsustav. Pihkva dessantdiviisi üksused valmistusid Tondil rünnakuks, Tallinnas kehtis rahvakogunemiste keeld. Kümmekond tuhat väljakule kogunenud inimest kiikas kõnede ajal aeg-ajalt selja taha: kas juba tullakse vägivallaga? Roman Toi juhatas vapralt Eesti Rahvusmeeskoori.
Kõlas «Hoia, Jumal, Eestit». Moskva kohviku sildi alla (mõelda vaid, milline iroonia!) manööverdanud auto kastist küsiti: «Kas kuulutame Eesti täna iseseisvaks?» Vastuseks polnud mitte ainult «Jaa!», vaid selge nõue: «Vabadus!» Rahvas oli veel kord oma sõna öelnud. Eesti Vabariigi taassünnini olid jäänud mõned tunnid.