Eesti kultuuri muutumist 20 taasiseseisvusaasta jooksul Postimees.ee palvel kommenteerinud Tallinna Ülikooli nüüdiskultuuri uurimiskeskuse juhataja Aili Aarelaiu sõnul käib uue põlvkonna, noorte ajakorrastus valdavalt läbi mobiili ja Facebooki, mitte kella ja kalendri kaudu.
Tema sõnul võib märgata näiteks ka uut pensionäride põlvkonda, kes suudavad internetiga varasematest edukamalt sinasõprust pidada.
Kui palju on Eesti kultuur nende 20 aastaga muutunud? Oleme me sel perioodil muutunud kiiremini kui näiteks varasemal 20 aastal või eelmisel iseseisvusajal?
Eesti kultuuri kiirendusajad on olnud alati pärast suuri poliitilisi pöördeid, nii 1920ndatel, 1940ndate teisel poolel kui viimases kahekümnes aastas on muutused toimunud võrreldava kiirusega.
Riigi poolt kindla peale kinni makstud kultuuriasutuste tegevus on asendunud suuresti projektipõhiste toetustega.
Teostada saab üsna fantastilisi projekte, kuid midagi ei tule enam endastmõistetavusega kätte.
Nii kultuuriloomes kui -tarbimises valitseb kapitalistlik konkurents. Viimast nii kohalikus kui rahvusvahelises mõõtkavas.
Mida põnevamat on võimalik välja tuua meie viimase aja kultuurimuutusest?
1970. aastate kultuuriilmingute taassünd uutes tingimustes ja paljuski ka uute põlvkondade teostuses. Populaarne on punkimine ja rokkimine, rahvakunsti harrastamine etnotaludest kuni etnoteatrini.
Sügava mulje jättis 2011. aasta noorte laulupidu, mis näitas uuenduste sobivat määra: traditsiooni saab elus hoida siis, kui seda osatakse arukalt uuendada. Samuti on uue elu sisse saanud mitut sorti talgute pidamine, küll koristamise, mõtlemise kui tantsimise vormis.
Mille poolest erineb Eesti praegune pensionär toonasest?
Juba mitmed aastad on pensioniikka jõudnud sõja järel sündinud ja kaks kolmandikku oma elust soveti süsteemis elanute põlvkond. Nn eestiaegseid inimesi jääb kiiremini aina vähemaks ning tänaste pensionäride massis pole nad enam domineerivad.
Pensionini jõudmist ei oodata enam pikisilmi, pigem soovitakse võimalikult kaua töötegijana vormis püsida. Kuna interneti-revolutsioon toimus siis, kui praegused pensionärid olid vanemas keskeas, siis on suur osa neist omandanud uue kirjaoskuse ja suhtlevad neti vahendusel.
Just uuspensionär on varem olnud väga aktiivne kultuuritarbija ning raamatute, teatripiletite jms kõrged hinnad kurvastavad teda väga.
Mille poolest eristuvad noored nüüd ja toona?
1990ndate vahetuse noored (sündinud 1970ndatel) said erakordse võimaluse siduda oma nooruslik energia ja uljus riigi taastamise ja uuel viisil ülesehitamisega. Väga palju tänastest poliitilistest ja äriliidritest kuulubki vanuserühma 35-45.
Praegused 20-aastased on elanud paisuva tarbimisühiskonna tingimustes, kusjuures nende eneserealisatsiooni võimalused sotsiaalsel areenil on kasinamad (eelmine põlvkond istub ees).
Muide, kordub 1960. aastate lõpu olukord, kus 1920ndatel sündinud olid hõivanud nõukoguliku ühiskonna võtmepositsioonid ja takistasid mõneti radikaalsema sõja järel sündinute põlvkonna tegutsemist.
Praegused noored rabelevad igasorti elustiilide rägastikus oma nägu otsides rohkem kui ükski varasem põlvkond. Nende ajakorrastus käib valdavalt läbi mobiili ja Facebooki, mitte kella ja kalendri kaudu.
Kuidas on muutunud siinne venelane, siinne eestlane?
Endaga hakkama saavad venelased on muutunud lojaalsemaks, nad peavad Eestit oma ainumõeldavaks koduks. Olen tähele pannud, et raadio Majak kutsungisignaalid on minu mitmekultuurilises elurajoonis tagaplaanile jäänud, ka uusaasta tervitusraketid lähevad lendu enamasti juba Eesti aja järgi.
Äpud venelased kiruvad riiki, mille käest nad igasorti abirahasid lunivad. Paljud neist unistavad võimalusest pensionieelsel perioodil tulla toime pisku invapensioniga, et välistada vaevalist tööotsimist.
Nii noored venelased kui ka eestlased on oma pilgud laia maailma suunanud, iseasi, kuidas nad suures mõõtkavas oma õnneotsinguid teostada suudavad. Siinne eestlane on ultraliberalismiga paremini kohaneda suutnud.
Kuidas olete isiklikult Eesti 20 vabadusaastaga rahule jäänud?
Olen nende aastatega saavutanud oma professionaalses tegevuses asju, millest eelmise riigikorra ajal ei saanud unistadagi.
Rahvusvahelistel konverentsidel esinemine on nüüd täiesti tavaline, ingliskeelsete raamatute ja artiklite avaldamine ei ole enam ilmvõimatu tegevus.
Ma ei saa öelda, et ma praeguse olukorraga igati rahul olen: kõige enam kurvastab kodumaa hülgamine noorte talentide poolt.
Postimees.ee küsib sel nädalal erinevate valdkondade asjatundjatelt, millise pilguga vaatavad nad tagasi 20 taasiseseisvumisjärgsele aastale.