Kas 21. sajandil on vanus pelk number, nagu paljud väidavad? Mitte päris, eriti kui me räägime armusuhetest. Minule tundub, et ühiskonnad ei armasta paraku kahte tüüpi vanusevahet: kui tüdruk on väga noor (nn Lolita sündroom) või kui naine on partnerist tunduvalt vanem (nn toyboy sündroom).
Olen oma elus näinud igasuguseid suhteid, ka mu enda perekonnas: eelmisel nädalal sain teada, et üks minu lähedasematest pereliikmetest käib kohtamas endast 23 aastat noorema mehega. Tore ju! Mis saaks minul selle vastu olla? Klassikalisem on olukord, kui tüdrukule meeldib endast väga palju vanem mees. Kusjuures säärast «gerontofiiliat» – naise seksuaalset huvi eakate meeste vastu – esineb rohkem, kui inimesed ette kujutavad.
Kui on nimetus, on ka nähtus. Ega vanakreeklased ilmaasjata nii peeneid sõnu kasutusele võtnud: alphamegamia tähistab kiindumust vanadesse meestese, anililagnia kiindumust vanadesse naistesse.
Keskendugem esimesele. Kunagi varem uskusin, et sedatüüpi huvil on kolm võimalikku põhjust:
Viimasel ajal püüan suuri üldistusi vältida. Stereotüübid on alati puudulikud. Armastus on olemuselt nii ümar, et vahel selles teravamaid nurki lihtsalt ei ole. On täielikku, absoluutset armastust, kus küsitavust ei ole. Kõik arvamused on lubatud.
Need, kes mind tunnevad, võivad mõelda: «Jajaa, ta saab ju neil päevil 40. Ja elukaaslane on tal temast 16 aastat noorem…» Muidugi ma mõtlen sellele teemale, sest ka 21. sajandil on vanus rohkem kui number.
Muutujad on olulised. Määravaks on aga üldjuhul evolutsiooniline instinkt. Religioossetes ja progressiivsemates ühiskondades ei peeta tavaliselt vanust suhtes probleemiks – juhul kui see ei takista paljunemist. Kui järglaste saamise võimalus – kui tahes õhkõrn see ka poleks – on olemas, on neil ühiskonnalt voli jätkata.
Erandiks on kaasaegse ühiskonna moraal sel teemal. Tundsin millegipärast siiralt kaasa Christian von Boetticherile, kristlik-demokraatlikule poliitikule, kellel ei jäänud muud üle tagasi astuda. Tema patt? Eelmisel suvel armus ta 16-aastasesse neidu, olles ise 39. Tundub, et tunne oli vastastikune ning et Saksamaa seadusandluse järgi on 23-aastane vanusevahe igati vastuvõetav.
Mitte aga tema konservatiivsele valijaskonnale: «Oh jumal! See mees võiks ta isa olla!»
Armastuse nimel eelistas see mees oma lootustandvast poliitiliselt karjäärist Schleswig-Holsteini CDU juhina loobuda. Ta toonitas, et ta ei petnud kedagi ega ole ka pedofiil. Pisarad tema silmis pressikonverentsil kinnitasid ka see kord, et ka 21. sajandil on vanus oluline. Otsige see YouTube´i video üles ja olge sellele narrusele tunnistajaks.
Armastus ei ole patoloogia – ega selle ravi otsimine -, vaid võib olla takistustega otseselt proportsionaalne. Mida keelatum, seda romantilisem. Sõnad, nagu «pikaajaline», «loogika» või «seks», on siinkohal teisejärgulised. Ebaolulised. Kirg kätkeb endas ainulaadset potentsiaali tõestada, et ka sõna «võimatu» pole muud kui inimeste enda loodud konstruktsioon.
Nagu Herr Christian ütles : «See oli armastus, ei muud.» Minu aus arvamus? Ma usun teda.
*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».
Tõlkinud Teve Floren