Neinar Seli: olime vennaga põhikooli lõpuni pinginaabrid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neinar Seli.
Neinar Seli. Foto: Erakogu

Minu esimene koolipäev oli 1. septembril 1966. aastal Tartu 5. keskkoolis, praeguses Tamme gümnaasiumis. Et vanemad otsustasid mind aasta vanema vennaga koos kooli saata, oli minu kooliminekuks vaja eraldi luba. Vend Neeno seitsmene ja mina kuuene, nii me siis koos oma kooliteed alustasime. Hiljem pidin koolis kogu aeg vanemat venda kuulama, muidu ta kitus kohe kodus ära.

Koos panid vanemad meid juba 1. klassis muusikakooli ja 5. keskkooli kontsertidel ja aktustel oli peagi kohustuslik osa, kus vennad Selid neljal käel klaveril mõnda nõukogude klassiku suurteost esitasid. Hiljem lõpetas vend muusikakooli, mind paelus pärast viiendat aastat klaveri- ja solfedžoharjutusi juba hoopis rohkem sporditegemine.

1. september oli tähtis päev kogu kooliajal, sest esimesel koolipäeval tuli endale ju pink terveks õppeaastaks ära valida. Pinginaaber oli mul juba kodus teada ja valitud – olime vennaga põhikooli lõpuni pinginaabrid. Kõik kooliaastad istusin ühes ja samas pingis – keskmise rea eelviimases, vend alati minu paremaks käeks.

Ka oli õppeaasta esimene koolipäev huvitav seetõttu, et sel ajal oldi enamasti suvevaheajal maal ja terve suve jooksul polnud klassikaaslasi näinud – mõni oli kas või kasvus kõvasti juurde võtnud.

Kõige silmatorkavam erinevus minu 1. septembri ja saabuva 1. septembri vahel on ehk see, et minu kooliajal oli kohustuslik koolivorm. See võiks ka praegu, täpselt 45 aastat hiljem sedasi olla, koolivorm on alati korrektne ja annab hea ühtekuuluvustunde.

Neinar Seli soovitus: Pean väga oluliseks keskkonda, kuhu satume – soovin kooliminejatele õpihimulist pinginaabrit ja tegusaid klassikaaslasi, et ka mängulisus ja pullitegemine koolielu oluliseks osaks jääks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles