Sellel pildil kannan ma küll koolimütsi ja mul on lilled, kuid pilt pole tehtud mitte esimesel septembril, vaid esimesel juunil, lasteaia lõpupäeval. Millegipärast taheti, et meil oleksid peas koolimütsid – küllap sümboliseerimaks, et üks etapp elust on läbi ja algab uus. Laenasin mütsi paar aastat vanemalt naabritüdrukult ja väga uhke oli sellega lasteaiapeol olla. Tundsin, et nüüd olen ma juba suur.
Minu koolitee algas toonases Tartu 7. keskkoolis (praegune Karlova gümnaasium) 1. septembril 1990. Koolimütse me ei saanud ja koolivormi kandma ei hakanud. Olin isegi pisut pettunud.
Teine tõsine pettumus aga tabas mind, kui sain teada, et terve esimese klassi õpime koolimaja kõrval asuvas lasteaias. Kuidas nii, ei taibanud ma – kui minnakse kooli, siis hakatakse istuma koolipingis ja ei ole kohustuslikke lõunauinakuid. Miks meid, juba suuri lapsi, siis lasteaeda tagasi saadetakse?
Tuleb tunnistada, et rohkem ei mäleta ma esimesest koolipäevast suurt midagi peale selle, et oli soe ja päikesepaisteline ilm – nagu 1. septembril ikka –, ja selle, et seistes enne aktusele minekut koos emaga Sõpruse (nüüd Annelinna keskuse) bussipeatuses, mõtlesin: nüüd saab vabadus otsa ja lapsepõlv läbi.
Tajusin, et elu ei saa enam kunagi nii lihtne olema nagu senini. Justkui oleksid end ühekorraga ilmutanud kõik järgnevate aastate kontrolltööd, klassikirjandid, kooriproovid, loengud, referaadid, kodused ülesanded ja eksamisessioonid. Ja just nii läkski...
Maarja Miti soovitus: Ükski keel ei küsi leiba ja ükski teadmine ei jookse mööda külgi maha!