Aleksius kutsus Eestit «väikeseks kodumaaks»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kirjastaja Vladimir Iljaševitš.

FOTO: Peeter Langovits

Poolteist kuud tagasi patriarh Aleksius IIga Moskvas kohtunud kirjanik ja Eesti-vastase tooniga pronkssõduri-raamatu kirjastaja Vladimir Iljaševitš rääkis nende viimasel kohtumisel kirikupeaga viimase isast ja Eesti-Vene suhetest.


Milline oli teie viimane kohtumine patriarh Aleksius IIga Moskvas?


Tema tervis paistis olevat hea, silmavaade oli väga elav, ta tundis elu vastu huvi. Me rääkisime temaga nii Eestist, usuasjadest kui ka Eesti-Vene suhetest. Ka eesti keeles. Ta suhtus Eestisse alati soojalt, kutsus seda oma «väikeseks kodumaaks». Tegemist on ilmselt kõige väljapaistvama eesti soost inimesega ajaloos.



Temast kiirgas siirast huvi ja elutahet, aga ka vaimset jõudu. Inimestele, kes Alek­siust lähedalt ei teadnud, võis ta tunduda karmi olekuga. Isiklikult suheldes paistis aga midagi muud, ta oli pehme, soe ja heatahtlik.



Ja miski ei viidanud terviseprobleemidele?


Sellepärast olin ma tänahommikusest [eilehommikusest – toim] uudisest kohutavalt vapustatud. Sügisel sai ta uue südamestimulaatori ja tundis ennast hästi. Veel eile [üleeile – toim] õhtul juhtis ta liturgiat ning pidi täna [eile – toim] koos Venemaa Kirjanike Liidu esimehega avama liidu juubelile pühendatud ürituse.



Ta lahkus päeval, mis on ka tema elus tähtsal kohal. 5. detsember on püha Mihhaili päev, mille järgi pandi nimi tema isale, ülempreester Mihhail Rüdigerile. Oktoobri lõpus kohtudes rääkisime patriarhiga ka tema isast. See, et ta lahkus oma isa inglipäeval, peab olema mingi õnnistus.



Mida patriarh oma missiooniks pidas ja kas ta võis seda täidetuks lugeda?


Ma arvan, et ta võis küll. Tema ajal tehtu võib olla Ida-Euroopa selle sajandi kõige tähtsam sündmus, kiriku ühendamine. Ja tema jaoks oli küsimus ühiskonna vaimsetes alustes, tema ajal tuli ühiskonna vaimne elu tagasi.



Kas Nõukogude periood oli need vaimsed alused tema hinnangul laastanud?


Kuulge, Nõukogude periood kestis 70 aastat, aga Venemaa on püsinud üle kümne sajandi. See oli ainult hetk, selle ajaga pole midagi muutunud. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli lihtsalt punkt, kuhu tagasi tulla. Tema töö selles osas oli raske, aga tal oli, kuhu püüelda. Tänapäeva Venemaal tunnistab näiteks 67 protsenti noortest ennast mingil moel religioosseks.



Ütlesite, et rääkisite temaga ka Eesti-Vene suhetest. Milline oli tema vaatenurk?


Patriarh oli tulevikku vaatav inimene. Ma võin tsiteerida patriarhi meie viimaselt kohtumiselt: «Ma tean praeguseid probleeme, aga räägime sellest, kuidas edasi minna.»

Tagasi üles