Sain neil päevil kaasa käest sakkida: «Jälle oled sa ninapidi arvutis! Suhtle parem inimestega.» Seda lauset poleks kõlanud, kui oleksin tugitoolis istudes raamatut käes hoidnud. Tehniliselt oli märkus õige, sest peos oli mul tahvelarvuti, millest lugesin e-raamatut. Olin sunnitud seletama nagu Hamlet Poloniusele – loen sõnu, sõnu, sõnu. Psühholoogid nimetavad seda situatsiooni kognitiivseks dissonantsiks ehk tunnetuslikuks ebakõlaks.