VÄLISPOLIITIKA KUULUB traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused, nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.
Viljandi välispoliitika (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere linnade liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.
Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei olnud selle töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. «Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,» märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.
UBC LIIKMEMAKS Viljandi-suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30 protsenti allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.
Eestist kuuluvad endiselt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.
Eelmisel sügisel Rootsis asetleidnud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti linnade liidu ja avatud noortekeskuste ühenduse esindajad. UBC-s tehakse koostööd ja vahetatakse kogemusi põhiliselt teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng ...) ning on selge, et nende töös ongi võimelised osalema vaid paar suuremat Eesti linna. Selles mõttes tähendas Viljandi otsus lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.
MEIE LINNAPEA Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui üheksakümnendatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid ettevõtmisi, milles ei jõua osaleda. «Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,» seletas Timpson.
Loodetavasti võib sellest järeldada, et tal ei ole kavas jätkata Viljandis sel sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.
Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai sõpruslinnaks Frostburg, siis oli linnapea Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Thelavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!
Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvate turismireisidega. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia. Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.
Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga. Isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.
Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui tal õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.
SAMUTI VÕIKS vaadata üle Viljandi linnaeelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda mitmesugustel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.
Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarveraha nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ning kujutavad endast suuremaid proovikive. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.
UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada – aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.