Maasikas tuli tänavu raskelt

Sirje Niitra
, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõive ja Gunnar Tärn on abikaasadena
põhilistes asjades ühte meelt ja tegutsevad ilusasti koos, kuid naine
tundub veidi agaram olevat, nagu naised
ikka.
Lõive ja Gunnar Tärn on abikaasadena põhilistes asjades ühte meelt ja tegutsevad ilusasti koos, kuid naine tundub veidi agaram olevat, nagu naised ikka. Foto: Sirje Niitra

Paljud Tallinna ja Keila ümbruse elanikud teavad, kust saab kindla peale head eesti maasikat ja seavad sammud õigel ajal Harjumaale Saue valda Tuula külla Raja tallu, kus perekond Tärn kasvatab ja müüb väärt aiamarju juba 1989. aastast alates ehk nüüdseks 30 aastat.

Ehkki talu peremees Gunnar Tärn kirjeldab täpselt, kuidas Raja talu üles leida, pole vaja seda pikalt otsida, sest Karjatse bussipeatuse järel mäest üles sõites on pikad maasikapeenrad koos osavate marjanoppijatega kohe näha. Autode juures marjakorvide ja -kastidega sagivad õnnelikud inimesed ainult kinnitavad, et oleme õiges kohas. Sagimist on siin praegu tõepoolest palju, sest käes on kõrgaeg ja kastid marjadega tühjenevad kiiresti. „Meil on kõik magusad,” vastab nooruke müüja, kes osutub hiljem peretütar Dianaks, ostjatele, kes peavad seejärel ühtmoodi ilusate värskete marjade seas ise valiku langetama.

Marjakasvatus on tõsine töö

Marjakasvatuse hindab Tärnide pere tõsiseks tööks, mis nalja ei mõista. „See ei olnud minu mõte, see oli mu kalli kaasa mõte marju kasvatama hakata,” püüab perenaine Lõive „süüd” enda pealt ära veeretada. „Jah,” võtab abikaasa seepeale ühe sõnaga asja omaks. Nende kahega vesteldes tundubki, et abikaasad on põhilistes asjades ühte meelt ja tegutsevad ilusasti koos, kuid naine tundub veidi agaram olevat, nagu naised ikka. Ta mainib, et põllumajandus on tulnud talle hobina muu töö kõrvale. „Nõukogude ajal tuli ju kusagilt lisaraha teenida ja nii see algas,” tõdeb ta. Kuna nad elasid maal, oli koht, kus põllumajandusega alustada, olemas. Esialgu oli küll tüütu, et suvepuhkuse ajal tuli põldu rohida, aga tänaseks on paar harjunud, et suve neil tavainimese mõttes ei ole, ehkki töökoormat jagatakse nüüd juba ligi kahekümne abilisega. Inimesed ja raamatupidamine on perenaise rida, peremehe hooleks on uute sortide otsimine ja tootmise arendamine.

Alustati 3000 taimega ja esimene sort oli ʻFestivalnaja’, mis oli hästi hapu mari, mis kunagi päris valmis ei saanud – ots jäi alati valgeks. Tolleaegsed sordid olidki sellised. Nüüd on kasvatamisel põhiliselt tantsuliste nimedega sordid ʻPolka’ ja ʻRumba’ ning külmutamiseks hästi sobiv ʻFlorence’. Taimi on algusajaga võrreldes kolm korda rohkem. Laiendamine käib nii, et igal aastal üks põllust jäetakse sööti ja teine rajatakse juurde, kusjuures seda viimast on alati pisut rohkem. Taimi ei saa kogu aeg ühes kohas kasvatada ja selleks peab olema piisavalt vahetusmaad. Vahesordina on kasutusel valge sinep, mis muuseas annab meele huvitava maitse. Ka uute sortide otsimine käib pidevalt, ses inimesed tahavad vaheldust ja uusi huvitavaid maitseid.

Et taimed hästi tolmeldatud saaks, kasvatab pere ise mesilasi ja kimalasi, kes on selleks väga head abimehed. Eriti head on kimalased, kes lähevad välja madalama temperatuuriga kui kodumesilased, kes alla kümne soojakraadi naljalt tarust välja ei tule. Tolmutamata marjast aga head nahka ei saa, sest selle ots jääb kipra ja ostja sellist ei taha, teab pererahvas rääkida.

Ilm ja tööjõupuudus

Kaks suurt muret on ilm ja tööjõupuudus. Mõne aasta eest olid Tärnid olukorras, kus tuli otsustada, kas üldse jätkata, sest töötajaid polnud kusagilt võtta. Nüüd askeldavad põllul usinad ukrainlased. Muidugi võtaksid nad inimesi heameelega siitsamast Eestist, sest siis langeks olmeküsimuste lahendamine ära, aga pole kedagi võtta ja näiteks suvepuhkusel olevate õpilastega ära ei majanda, sest nende jõudlus on väike. Ukrainlaste jaoks on püstitatud majakesed, neil on saun, köök ja kõik muu eluks vajalik ning nad on rahul. Enamik tuleb kevadel ja lahkub alles sügisel.

Põhiline vaenlane on aga tänavu olnud ilm. „Kui viis päeva järjest on sooja üle 20 kraadi, siis on see taime jaoks põuaaeg. Nii valmivad esimene ja viimane mari ühekorraga, mis tähendab, et saak saab kiiresti läbi. Kastmisega saab päästa vaid järgmise aasta taime, mitte aga enam selle aasta saaki,” selgitab perenaine. Tavaliselt kestab maasika saak 20–30 päeva, katteloori kasutades saab seda aega pikendada. Hilisemat saaki on võimalik saada, kasvatades nõndanimetatud frigotaimi. Sel juhul pannakse taimed külmhoidlasse talvituma ja kaks kuud enne soovitud saagi saamist istutatakse maha. Tänu sellele saab saaki veel augustikuuski. Tänavu päästabki frigopõld olukorra, sest nüüd hakkab juba sealt marju saama, ehkki mitte nii palju kui varasematel aastatel. „Kui tavaliselt saame saaki 150 kuni 250 grammi taime kohta, siis tänavu on hea, kui sada saab,” tõdeb perenaine kurba tõsiasja.

„Saaki pole tänavu ollagi. Ega see kõrge hind pole rahva lollitamiseks pandud, marju on lihtsalt nii vähe. Tootja üritab ellu jääda, et järgmisel aastal jätkata saaks ja jälle marju oleks. Nii rasket aastat ei ole olnudki,” lisab peremees. Seetõttu jääb selle aasta saak väiksemaks ja suurt tulu pole loota. Analoogiline olukord oli ehk aastate eest, kui sadas nii palju, et Hüüru sild ära ujus, meenutab ta. Siis sai marju korjatud põlvini vees olles ja need marjad läksid märjaga lõhki. Toona üllatas riik kasvatajaid isegi väikese toetusega. „Üldiselt marjakasvatajat meil põllumeheks ei peeta,” lausub selle jutu peale Lõime Tärn.

Kas vanematelt kuuldu põhjal või mõnel muul põhjusel, aga Tärnide lapsed algul marjakasvatusega tegeleda ei soovinud. Nüüd on siiski mõlemad hingega asja juures. Poeg Margus (36) on rohkem tehnika peal, kuid on asunud ka aiandust õppima. „Õnneks on tal huvi põllumajanduse vastu olemas,” ütleb ema. Nooremast põlvkonnast on suur abi uute ideede väljamõtlemisel ja juurutamisel. Kõik, kes talus tööd teevad, peavad saama sellist tasu, et sellega ära saab elada, kõlab üks pererahva põhimõtetest ja see hoiab inimesi kinni.

Saaki tuleb puudugi

Kogu Raja talu saak viiakse kodust ära – selle tarvis on hommikul kümnest õhtul kaheksani avatud väike müügipunkt, kust saab peale marjade näiteks herneid ja mett osta. Lisategevusena pakutakse aiapidajaile kastmissüsteeme. Kodumüük tekkis siis, kui tütar sündis ehk 20 aastat tagasi, kui enam turul käia ei saanud. Kliendid leidsid koha kiiresti üles ja nüüd ei jõua vahel nii palju anda, kui soovi on. Inimestel meeldib siin käia, sest talu asub kaunis kohas, saab näha, kuidas marjad kasvavad ja valida värskete hulgast. Hind on samuti madalam kui pealinnas. Õue peal on tara taga tubli valvurina Kaukaasia lambakoer, keda lapsed uudistamas käivad ja kes õhtul väravate sulgedes lahti lastakse.

Pere tõdeb, et nende eelis ongi see, et talu asub Tallinna, Saue ja Keila lähedal ja seda on kerge üles leida nii eratarbijal kui hulgiostjal. Küsimusele, kas ka kratid maasikapõldu külastavad, vastab perenaine, et just eile peletasid ühe ämbriga põllul askeldanu ära. „Aga kui palju nad ikka krabada jõuavad?” küsib ta, mis näitab, et ei tee kaotusest suurt numbrit. Rohkem teeb meelehärmi see, kui põld ära tallatakse.

Maasikale lisaks kasvab Raja talu maadel nüüd ka vaarikas ja kultuurmustikas. Vaarikaga alustati 1996. aastal ja esimene sort oli ʻNorna’. Ehkki maasikat on kasulikum kasvatada, aitavad teised liigid mõnevõrra riski maandada. Vaarikas meeldib eriti vene rahvusest inimestele, eestlased on rohkem maasikasõbrad, räägib pererahvas. „Eesti inimene kardab ussi. Mõnele, kes on küsinud, mis saab siis, kui ussi leiab, olen vastanud, et toogu tagasi, aga keegi pole siiamaani toonud,” räägib perenaine. Mustikas on praegu veel roheline, aga marjad on ilusad suured ja peaks head saaki saama. Pidev kastmine aitab sellele kaasa.

1997. aasta suvel rajati külmhoone, mis on vajalik marja jahutamiseks ja säilitamiseks. Külmhoone mahutab kuni kaks tonni marju ja jahutab marja kaheksa tunniga kahe kraadini. Jahutatud marja säilivusaeg pikeneb viie ööpäevani ja see annab võimaluse seda kauem realiseerida. Kui eelnevad aastad on maasikaga välja veetud 20. augustini, siis nüüd on selge, et tänavu marju nii kaua ei jagu, sest hilised sordid hakkavad juba tulema. Üldse kestab hooaeg 1. oktoobrini, mil lõpeb sügisvaarika korje. Sedagi mõjutab ilm – näiteks eelmine aasta oli sügis nii vihmane, et vaarikasaaki suurt ei saanudki.

Küsimusele, kuhu edasi, vastab perenaine, et igal kevadel on raha otsas, aga õnneks ideed otsa pole saanud. Talveaega kasutavad Gunnar ja Margus suures osas mööda Euroopat ringi sõites, et näha, kuidas mujal asju tehakse ja nähtust õppust võtta. Võimalik, et tulevikus kerkib Raja talu maadele ka kasvuhoone, et maitsvaid marju aasta ringi toota. Mõtteid on teisigi. Pere ei häbene tunnistada, et mõnest ideest pole asja saanud. Näiteks loobusid nad viinamarjade kasvatamisest. Mis puutub tootmise laiendamisse, siis eriti palju suuremaks minna ei saa, sest tööjõud seab piirid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles