/nginx/o/2017/10/19/7233945t1h0276.jpg)
Tuleks vaikimisi tunnistada, et Põhja-Korea ostab aega, vabaneb tasapisi sanktsioonidest, turgutab taas majandust ning muul maailmal tuleks tegeleda reaalsete väljakutsetega – kuidas elada rahus koos tuumarelvaga Põhja-Koreaga, kirjutab välispoliitika vaatleja Erki Loigom.
Korea poolsaarel on alanud diplomaatilise turmtule järgne pragmaatilise tegutsemise periood. 1. jaanuaril peetud uusaastakõnes Põhja-Korea juhi Kim Jong-uni «juhuslikult» pillatud algatused on vaid pool aastat hiljem leidnud järgimist lausa sellisel määral, mis ka kõige kogenumal Korea vaatlejal tekitab imestust.
Aga kes on olnud Korea sula suurimad võitjad?
Pikima kõrre on tõmmanud Kim.
Põhja-Korea järjepidevus, oskused ja kogemused riigina, kellele on maailmas enim sanktsioone kehtestatud, ellu jääda on legendaarsed. Ajaloo tugevaimate piirangute tingimustes, mis pidanuks ära lõikama 90 protsenti riigi ametlikust ekspordist ja valuutatulust, on äsja avaldatud 2017. aasta statistika järgi läinud kaduma vaid 35 protsenti.
Korea Trade-Investment Promotion Agency (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse analoog Lõuna-Koreas), kelle kogutud andmed on võetud aluseks Põhja-Korea majanduse hindamisel juba aastakümneid, hindab tuuma- ja raketiprogrammiga seotud piirangute tagajärjel tekkinud väliskaubanduse puudujäägiks 2017. aastal umbes 1,7 miljardit eurot. See on üle kahe korra suurem kui number, millega Põhja-Korea on tavapäraselt «harjunud». Hiina pühendumine sanktsioonidele on võtnud võimaluse katta puudujääk harjumuspäraste manööverdamistega halli majanduse aladel.
On täiesti selge, et sellises mahus ja fookusega sanktsioonid, mis hammustasid paariariigi peamisi tuluallikaid, toimisid. Kimile jäi režiimi püsimise tagamiseks väga vähe valikuid.
Vaid kuus kuud hiljem on olukord Pyongyangi jaoks muutunud soodsaks. Kim on teinud väliselt mitmeid olulisi järeleandmisi, mis on andnud vajalikku manööverdamisruumi sisulisi ohverdusi kannatamata.
Kevadel peetud tippkohtumiste sarjas (kolm Hiinas, kaks Koreas ja etendus Singapuris) olulisimateks on osutunud kõnelused Hiinas. Peale mõnevõrra rabedat algust märtsis Pekingis on kaks järgnevat kohtumist andnud silmaga nähtavaid tulemusi.
Hiina ei ole esitanud tavapäraseid igakuiseid kaubavoogude aruandeid, millega varasemalt tõestati oma siirust sanktsioonide rakendamisel. Nulle tolliandmete impordireal Põhja-Koreast esitleti enneolematu innukusega. Alates aprillist on kaubavahetus naabrite vahel aga kiiresti taastumas. Ka jätkatakse infrastruktuuriprojektide rajamist (kaks uut silda ja erimajandustsoonide avamised) üle riike ühendavate Yalu ja Tumeni jõgede, turismisektor kaebab Hiina turistide ummistuse üle.
Kui Põhja-Korea taga on rohkem kui 90 protsenti kaubavahetusest tagav Hiina, ei ole muu maailma pingutused eriti palju väärt.
Jaapani rannavalve on ainuüksi sel aastal kindlaks teinud 89 merel toimunud keelatud kütuste ümberlaadimise vahejuhtumit, Hiina söesadamaid külastavad sanktsiooni all olevaid Põhja-Korea alused (sageli küll sõbralike riikide mugavuslippu kandvatena) sisuliselt igapäevaselt. Venemaa Nahhodka ja Sahhalini sadamate kaudu jõuab ümberlaetud Põhja-Korea süsi lausa Lõuna-Koreasse endasse!
Samuti on avatud neli uut otselendu Põhja-Korea ja Hiina vahel. Meenutan, et lennukikütus on piirangutele rangelt allutatud kaubagrupp.
Lisaks 170 hotellile kaunis Wonsani kuurortis riigi idarannikul, alustati 400st hoonest koosneva turismilinnaku ehitamist mägisesse Samjiyoni rajooni Põhja-Korea loodeosas, ideoloogiliselt püha Paektu mäe jalamil. Talveks avatakse samas ka uus kaasaegne mäesuusakeskus.
/nginx/o/2018/07/19/10920834t1h32c7.jpg)
Kas see kõik kõlab nagu krooniline rahapuudus või sanktsioonidega pikalisurumine? Kui Põhja-Korea taga on rohkem kui 90 protsenti kaubavahetusest tagav Hiina, ei ole muu maailma pingutused eriti palju väärt. Hiina pühendumises kahtlejate ritta on peale Ühendriikide välisministri Mike Pompeo asunud lõpuks ka Ameerika president Donald Trump ise. Kaubandussõja vaates on selleks põhjust küll ja veel.
Põhja-Korea on väljapressimise maailmameister. Kui varasemalt on teada riigi «ähvarda ja palu» poliitika edukus, siis seekord on toimunud olulisi muutusi.
Kindlustanuna Pekingist tugeva seljataguse (Xi Jinping sai Ameerika ja Lõuna-Korea ühisõppuste peatamisega olulise ja sisulise, kuigi ilmselt ajutise võidu) on Kim asunud kasutama taktikat, mille ohvriks väärtuspõhisusest rääkiv läänemaailm ise langema kipub.
Põhja-Korea meedia on asunud uskumatu visadusega rõhutama usalduse kasvatamise vajadust regioonis, pühendumist 27. aprilli Panmunjomi deklaratsioonile ja sobiva keskkonna loomist Korea poolsaarel püsiva rahu ja õitsengu tagamiseks. Kõlab see ju natuke ka Singapuri neljapunktilise avalduse moodi? Sarnaseid loosungeid sisaldab praegu iga Rodong Sinmuni number või KCNA (Põhja-Korea meediaruupor) teemat käsitlev uudis või analüüs.
Lõuna-Korea valitsuse ja presidendi käivitavat rolli eeltoodud udu konkretiseerimiseks peab Põhja-Korea peamiseks eduteguriks. Ilmselt pingutab president Moon Jae-in Põhja-Korea arvates veel liiga vähe. Korduvalt on üles kutsutud näitama kahepoolset üleinimlikku tahet ja soovi.
President Moon on kahvlis – ühelt poolt kahetunnise etteteatamisega provokatiivsed sõjamängud peatanud Ameerika Ühendriigid (kes oma sõnul jätkavad nn Maximum Pressure poliitikat kuni võiduka rahuni), teisalt presidendi enda Päikesepaistepoliitika.
Olgem ausad, Lõuna ja Põhi on jõudnud erinevate töögruppide pidevate kohtumiste rallis tulemusteni, kus lisaks kultuuri- ja spordivahetusprojektidele tegeletakse sisuliselt juba majanduskoostöö ja militaarküsimuste arutamisega.
Arutluse all on maismaaühenduste avamine raudteede kaudu idarannikul ja Kaesongi piirkonnas ning Pyongyangi-Souli maantee rekonstrueerimine. Lõuna-Korea äridelegatsioonid külastavad taas Kaesongi tööstusparki ja riigi põhjaosas asuvaid erimajandustsoone. Lõuna-Korea ärihiiud (Samsung, LG, Lotte, Posco, Hyundai jpt) avaldavad arengukavasid Põhja-Korea tootmiskeskpunkti muutmisest. Taas on päevakorras Venemaad ja Lõuna-Koread ühendava gaasitoru ehitus.
President Moon on küll maininud õitsengu saabumist alles pärast poolsaare tuumavabaks muutumist, kuid Põhja-Korea ei lase sellel pisidetailil sündmuste kulgu väärata.
Samal lingvistilisel pisiasjal põhineb ilmselt ka Pompeo viimase Pyongyangi visiidil tühjade pihkudega jäämine – Põhja-Koreale ei sobi ühepoolne kokkulepe, kus vastutasuks viiakse piirkonnast eemale Ameerika sõjatehnika, mida on loetud päevadega vajadusel sinna võimalik tagasi tuua.
Põhja-Korea silmakirjalikkusele viitab ka teadmine, et samadel vetel jätkuvad Jaapani-Ameerika ühisõppused Pyongyangi kuidagi ei häiri.
Kuigi Ameerika-vastane retoorika on Põhja-Korea ruumist kadunud, avaldati Pompeo visiidi ja ilmselgelt ühepoolsete nõudmiste peale endises verbaalses lennukuses arvamust, nimetades Ameerika positsiooni gängsterlikuks. Põhja-Korea perioodikas on taas tagasi pikemad ajaloolood Ameerika värdjate (ingliskeelsetes väljaannetes kasutatakse sõna bastards) kuritegudest Korea sõja päevil.
Piirkonnas muutub aina olulisemaks Jaapani roll. Tegemist on osapoolega, keda ei kammitse veel lennukad, kuid ettevaatliku sõnastusega lepped Põhja-Koreaga.
Jaapan väljendab oma hirme ja ootusi aina enam otsesõnu. Sügiseks ennustatav tippkohtumine peaminister Shinzō Abe ja Kimi vahel võib kujuneda sisuliseks ja pingeliseks. Jaapan on pärast Washingtoni käitumist Lõuna-Koreaga peetavate õppuste katkestamisel ärevil. Samuti ei ole Kimiga peetud vestlustel Jaapani muresid (keskmaaraketid ning röövitud kodanikud) võtnud, vaatamata lubadusele, piisaval määral käsitleda ei Moon ega Trump. See kõik seletab Jaapani sõnakust nii vajadust haarata ohjad ise.
Äramärkimist väärib ka ÜRO Humanitaarasjade Koordinatsioonibüroo delegatsiooni 9. kuni 12. juulini toimunud visiit, mida ei ole riiki lubatud juba 2011. aastast. Seegi kinnitab Põhja-Korea muutunud positsiooni abi kauplemisel.
Nimelt näidati seekordsel inspektsioonil delegatsioonile pigem nukras seisus sotsiaalhoolekande asutusi, mis annab tunnistust võimalikult suure abisaadetise väljakauplemisest.
Kõhutäie vaates ei ole Põhja-Korea kunagi nii hästi elanud kui praegu.
Varasemalt on Pyongyang lubanud pildistada vaid «ilusaid asju», kuid seekord käidi provintsides ja maakondades (nt Unryul ja Sinchon), kuhu lääne abiorganisatsioonid pääsenud ei ole. Visiidi lõpptulemus kinnitab, et ligi veerand Põhja-Korea elanikkonnast elab alatoitumuses ja vajab lisatuge. Ilmselt teatab büroo peatselt umbes 86 miljoni eurosest eraldisest probleemi leevendamiseks.
Kas tegemist on tõese pildiga või maalib Pyongyang vaid mustade ja hallide toonidega? Riigi olmelise olukorra märkimisväärsetes paranemise tingimustes tundub keskendumine alatoitvusele küsitavana.
Võib-olla on see lause sobimatu, aga kõhutäie vaates ei ole Põhja-Korea kunagi nii hästi elanud kui praegu. Tasakaalustamiseks olgu mainutud, et olukord inimõigustega on veelgi halvenenud. Nende nukrate teemadeni läbirääkimistel ilmselt lähiaastatel ei jõuta.
Osapooltel tuleks vaikimisi tunnistada, et Põhja-Korea ostab aega, vabaneb tasapisi sanktsioonidest, turgutab taas majandust ning muul maailmal tuleks tegeleda reaalsete väljakutsetega – kuidas elada rahus koos tuumarelvaga Põhja-Koreaga. Usun, et sellised strateegiad on asjaosaliste riikide pealinnades ammu laual.
Muide, Lõuna-Koreas näidatakse kinolinal juba Põhja-Korea filme, mis veel loetud kuud tagasi olnuks üliolulise alusdokumendi ehk «Korea rahvusliku turvalisuse akti» räme rikkumine.