Viimase viie päeva jooksul on uppunud viis inimest. Sellega on märg haud tänavu võtnud juba 22 inimelu. See näitaja on ühe võrra väiksem sama ajavahemiku kohta kui mullu. Sellegipoolest on statistika jätkuvalt tume ja põhjust muretsemiseks jätkub – suvi oma ilusate rannailmadega ei ole veel läbi.
Veeõnnetuste peamiseks põhjuseks loetakse alkoholi liigtarbimist. Joobes inimene kipub oma võimeid üle hindama, olgugi et ujumisvõime samal ajal halveneb. Ent mõtlematust esineb ka neil, kes ei suuda või taha kaldal takistada eluohtlikku uljust.
Ilmselt on kange jook sedavõrd kinni Eesti inimese elus, et siiani ei aduta sellega kaasas käivaid riske. Arukas inimene teab ju, et joobes olek ja ujumine ei sobi kokku. Kui tahetakse tõesti vähendada vägijoogist tingitud õnnetusi – just sellesse kategooriasse paljud uppumissurmad kuuluvad –, tuleb teha korrektuure alkoholipoliitikas.
Valitsuse alkoholipoliitika rõhk on seni olnud aktsiiside tõstmisel. Viimaste andmete järgi võib öelda, et see ei ole andnud soovitud tulemusi. Eestlaste alkoholitarbimine on kaugel soovitud kaheksast liitrist absoluutsest alkoholist täiskasvanud elaniku kohta aastas. Eelmisel aastal oli vastav näitaja 10,3. Aga meetmeid inimeste mõjutamiseks jätkub. Olgu see ennetustöö tõhustamine või miski muu.
Üle tasub vaatada ka alkoholireklaami tingimused. Endiselt veiklevad teleriekraanil pärast kella 22 reklaamid, mis ühendavad pähe hakkavaid jooke, sõprust ja võrratut elu. Ei maksa pime olla, sihtgrupp ei maga siis veel. Enamik neist on just noored, nende seas ka need, kes seaduse järgi ei tohi kanget kraami osta. Järelikult on siin veel palju tööd. Sest just noorte seas on rohkesti uppumisõnnetusi.
Aga me ei saa uppumisõnnetustes süüdista ainult alkoholi. Kahjuks peab tunnistama, et vististi on meelest läinud teisedki olulised veeohutuse nõuded. Näiteks et lapsi ei jäeta järelevalveta või et ujuma minnes ei tohi oma võimeid üle hinnata või et päästevesti kandmine on sinu enda huvides.
Oleks mõeldamatu, et iga veekogu ääres oleks vetelpäästjad või et läbipääse rannale valvaksid alkomeetriga varustatud turvatöötajad. Sellist suurt hulka veeõnnetusi ei saa kirjutada pelgalt sooja suve, nõrga jää või üldise ükskõiksuse arvele. Ent põhjuste otsimisest loobuda ka ei tohi. Väike ühiskond või mitte, aga iga inimelu on meil siin väärtuslik.
Postimees on ennegi sel teemal juhtkirja kirjutanud. Seetõttu kordame järgnevalt varasemat sõnumit. Kaheldav, kas uppumissurmade vältimiseks kiiret lahendust ongi. Ennetus ja alkoholipoliitika võtavad mitu aastat, kuni mõjuma hakkavad. Niikaua peab iga inimene ise suutma meeles pidada, et purjuspäi ujuma ei minda, vees võistelda pole mõtet ja ujuma läinut silmist ei lasta. Ning valvama selle järele, et teisedki seltskonnas samamoodi käituksid.