Kunagisest metsaveoraudteest alguse saanud ja põlislaante metsaküladesse elu toonud ligi 60-kilomeetrise tuiksoone sulgemisega kadusid mitmed asundused Eestimaa kaardilt. Kuid mälestus Alutaguse raudteest elab edasi ning seda teatakse isegi piiri taga, kirjutab Margus Kruut.
Mis seob ühe lagunenud depoo juurde püstitatud mälestuskivi, sellest 46,4 kilomeetri kaugusele jäävat raudteesilda ning sillal seisvat väikest üleskõpitsetud kitsarööpmelist rongi?
Õige vastus on: neid kõiki seob mälestus endisest Sonda-Tudu-Avinurme-Mustvee raudteest. Ajalukku kadunud terastee ligi 60 kilomeetri pikkust kääbast, Avinurme raudteesilda ja sellel liikuvat pisikest piilupardi-rongi tullakse vaatama isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt. Maailmas tegutsevad mitmed turismifirmad, mis korraldavad huvireise just kunagistele rohtunud raudteedele.
Üks selline turismibüroo tõi mullu suvel sakslaste, belglaste ja muu rahva seas kohale ka Tšehhimaalt pärit raudteeajakirjaniku Petr Pokorný. Tagasi kodumaale jõudnud, kirjutas ta Sondast alguse saanud ning Avinurmet läbinud raudteest, sillast ja rongist huvitava loo.
Tegelikult kuuleb aga Avinurme raudtee mälestusmärgi juures igal suvel eri keeltes jutuvada, bussidest väljuvad raudteehuvilised meenutavad tõelist rahvaste Paabelit. Ja pole hullu, et sõidutama hakkab neid tavaline väike manöövervedur, mis kunagi töötas kohalikel haruteedel – rongiretk on ikkagi nostalgiahõnguline.
Lisaks paadunud raudteefännidele tulevad rongisõidu võlu avastama ka vastabiellunud noorpaarid ning lapsed. Kuid ainult vanemad inimesed mäletavad veel seda Alutaguse metsades kulgenud raudteed, mis viis hommikul lapsed kooli ja vanemad tööle ning tõi pere õhtuks koju tagasi.
Üle keskea memmed-taadid meenutavad siiani hea sõnaga raudruuna – see viis posti, toidu- ja tööstuskauba ning muu eluks vajaliku ka kõige kaugematesse metsaküladesse.
Raudteemuuseumi teaduri Tõnu Tammearu (29) andmetel pärinevad esimesed teadaolevad märkmed Sondast alguse saanud kitsarööpmelise raudtee planeerimisest juba aastatest 1914–1915. 1916. aastal rajati Vene Kütteainete Keskkomitee jaoks Sonda jaamast Sirtsi suunas esimesed kilomeetrid kitsarööpmelist metsaveoraudteed ning samal aastal toodi kohale vagunid ja neli Kolomna tehases ehitatud vedurit.
Eesti Vabariigis asus seda teed kasutama ja pikendama Riigi Kütteainete Keskkomitee. 16. detsembril 1922. aastal võttis aga Riigiraudtee valitsus likvideerimisele määratud Kütteainete Keskkomiteelt üle 17,5-kilomeetrise (16 versta ja 231 sülda) Sonda-Jõepere liini koos nelja veduri ja 145 vaguniga.
Seetõttu on 1922. aastat peetud ka Alutaguse raudtee sünniaastaks. Kogu pikkuses avati Sonda-Mustvee liin pidulikult alles 1. augustil 1926.
Ei saa mainimata jätta, et tolleaegses ajakirjanduses kurdeti salapärasuse üle, millesse nii raudtee ehitamine kui ka selle avamine mähitud oli. Ajaleht Kaja kirjutas: «Raudteed on raudteevalitsus mitu aastat pisitasa ja salapäraselt ehitanud ilma avaliku aruandeta ja isegi avamise puhul ei avaldatud teateid, kui palju see õieti maksma on läinud.»
«Eriti võõrastavalt peab märkima, et ajakirjanduse esitajaid selle raudtee avamisele ei kutsutud ja seda riigimajanduslikult silmapaistvat ettevõtet vistiti heameelega näidata ei tahetud,» pahandas Kaja.
Pärast raudtee avamist võis kiireima rongiga jõuda Sondast Mustveesse viie tunniga, kaubarongil võttis teekond aega kuus tundi. 1940. aastaks olid kiirused kasvanud ning nobedaimal rongil võis Mustvee ja Sonda vahelise maa läbida kolme tunni ja 39 minutiga. 1968. aastal kulus selleks kolm tundi ja 20 minutit.
1940. aastal oli Sonda ja Mustvee jaama vahel kokku 14 jaama ja peatuskohta. Raudteelaste varustamiseks soodsa kaubaga liikusid Sonda-Mustvee liinil Eesti Raudteelaste Tarvitajateühisuse omapärased vagunkauplused. Andmed nende kohta pärinevad juba aastatest 1926–1927.
Praegu pensionipõlve pidav endine Sonda jaamaülem Leo Narbekov (77) meenutab, et 1930. aastate teist poolt võib õigusega lugeda Eestimaa raudteede, sealhulgas ka Sonda-Mustvee liini kõige edukamaks ajajärguks. Tavapäraselt oli ööpäevas käigus viis rongi. Hommikul väljus Sondast postivaguniga reisirong, õhtul sõitsid reisirong ja kolm kaubarongi.
Pärast sõja algust, 1941. aastal, kui Narbekov oli kümneaastane, liikusid rongid Alutagusel veel mõned nädalad, umbes poole juulini. Siis anti käsk kõik vedurid ning vagunid Sondasse tuua.
Sellel sai olla ainult kaks halvaendelist põhjust-eesmärki: kas hakatakse veerevkoosseisu põletama ja hävitama või viiakse ära Venemaale. Käiku läks viimane variant. Venemaa poole viinud laiarööpmelistele platvormvagunitele laaditi vedurid D 61, E 70, E 74, E 75, kaheksa reisivagunit, üks paki-postivagun, üks õlitsistern, kaks külmutusvagunit ja terve rida kinniseid võre- ja platvormvaguneid koos metsamaterjalidega.
Ära viidi ka muud depoo varad: tööpingid, -riistad, pumbajaama aurumasin ja vagunite tagavararattad, isegi remondis oleva veduri D 60 osad. Depoost jäid järele vaid paljad seinad ning veduri tühjaksriisutud kere.
Seda tehnika küüditamist teostas vedur E 72, mis mõned päevad enne rinde kohalejõudmist alustas ka ise platvormvagunil sõitu Venemaale. Kuid sakslased said rongi koos Sonda veduriga enne Narvat kätte ning tõid tagasi. Tõsi, mitte Sondasse, vaid hoopis Türile.
Narbekov rääkis veel, et Alutaguse raudteemeestel oli plaanis üks rongikoosseis päästa, sõidutades selle Sonda asemel mõnele kõrvalisele metsaveoraudteele, põlislaane kaitsvasse rüppe.
Plaan jäi siiski katki, sest kui vedurite ja vagunite arv poleks klappinud, siis pääsenuks küll metsas redutavad vedurimehed ja rong, kuid nende perekonnad võinuks Sondas sattuda Vene sõjaväe poliitjuhtide jõhkra vägivalla ohvriks.
Juuli lõpus lasksid venelased õhku depoo veepumbamaja ja mineerisid raudtee elumajad nr 7 ja 8. Neid õnneks vastu taevast lasta ei jõutud. Depoo ümber koondati ligi 30 metsamaterjaliga laetud vagunit, osa neist valati bensiiniga üle ja süüdati põlema.
Saksa sõjavägi purustas 1944. aasta septembris enne taganemist omakorda Sonda-Mustvee sideliini ja viis ära kolm vedurit. Eespool nimetatud Venemaale viimisest pääsenud vedur E 72 oli taas õnneseen, sest sai ka sakslaste käest putku ning töötas Eestis 1952. aastani.
Sonda-Mustvee raudtee sulgemise Nõukogude ajal võttis tolleaegne meedia vastu vaikimisega. Ei kohalik ajaleht Leninlik Lipp ega ka üleriigilised päevalehed Rahva Hääl ja Noorte Hääl pidanud oluliseks ära märkida viimase rongi lahkumist 1968. aastal Mustveest ja 1972. aastal Avinurmest.
Ehkki siis valitses juba hoopis teine riigikord kui raudtee käikuandmisel, võib naljaga pooleks spekuleerida, et tegemist oli justkui meedia kättemaksuga selle eest, et omal ajal ajakirjanikke raudtee avamisele ei kutsutud.
Näiteks Rapla-Virtsu liiniga oli hoopis teisiti – selle ehitusraskusi, töövõite ja valmimist kajastati elavalt mitmetes ajalehtedes. Viimase rongiga sõitis kaasa lausa Tallinnfilmi filmigrupp ja see sündmus jõudis ka kinokroonikasse «Nõukogude Eesti».
Samuti kajastasid Rapla-Virtsu raudtee sulgemist nupukestega Rahva Hääl, Noorte Hääl ja tolleaegne Tallinna häälekandja Õhtuleht. Läänemaal ilmunud Haapsalu linna- ja rajoonileht Töörahva Lipp avaldas aga sündmusest pika ja ülevaatliku loo.
Ometi pole Rapla-Virtsu raudteed praegu meenutamas ühtki mälestusmärki ega mälestuskivi. Alutaguse raudtee mälestus on seevastu raiutud Sondas kivisse. 2001. aastal renoveeriti Avinurme koduloomuuseumi ettepanekul ja Avijõe Seltsi eestvedamisel Avinurme raudteesild.
Põrnikate klubi, külarahva ning koolipoiste agaral kaasalöömisel taastati ka sadakond meetrit kitsarööpmelist raudteed ning rööbastele tõsteti Tudust toodud väike renoveeritud mootorvedur. 2002. aastal sai see kaaslaseks Puhatu soost toodud reisivaguni.
Kuna viimast oli kasutatud laona, oli see üsna halvas seisukorras. Vanaraua hinnaga soetatud vaguni taastamine läks maksma ligi 100 000 krooni, oma panuse andis suurem osa Avinurme ettevõtjatest.
Sondas leiti võpsikust isegi kaks kaubavagunit. Üks neist lõigati võsast välja ja veeti metsaveoautoga Avinurme. Pärast restaureerimist ja puitosade vahetamist haagiti see reisivaguni külge.
Muuseumrongile saadi sõitmiseks ka ametlik luba. Suurim kiirus võib olla kuni viis kilomeetrit tunnis ja ega suuremat hoogu saagi üles võtta, sest muidu ei jääks rong enne 130,7 meetri pikkuse raudteelõigu lõppu ohutult pidama.
Koduloomuuseumi juhataja Küllike Pärn (53) kinnitas Sonda-Mustvee raudtee mälestuseks koostatud brošüüri sõnumit: raudteed, mille olemasolust praegused lapsed midagi ei tea, meenutab vanem põlvkond nostalgia ja suure tänutundega.
See oli tee kooli, linna ja turule, pakkus töökohti ja teenimisvõimalust. Tegemist oli justkui Alutaguse metsi läbinud eluteega, trassi äärde jäävatele küladele ja asulatele tõi raudtee tõelise õitsenguaja.
«Praeguseks on raudtee kunagisest hiilgusest alles vaid ilusad mälestused,» ohkas Leo Narbekov ning näitas fotot, kus alglasside õpilased seisavad reisivaguni kõrval ja söövad jäätist.
Ta meenutas, et need olid Sonda kooliõpilased, kes viidi tasuta viimasele rongisõidule Mustveesse ja tagasi. Kui osa lastest ei adunud veel, mida viimane rongisõit tegelikult tähendas, siis vaguniakendest välja vaatavate memmede nägudel peegeldub ajaloolisel fotol kurbus ja ahastus.
Praegu on Sonda jaama piletimüügiluuk ja raudteepoolne uks suletud. Hoone ühes ruumis töötab postkontor, maja teise poole aknad on laudadega kinni löödud.
Kohalik mees Arvi Laks (47) meenutas Sonda-Mustvee kitsarööpmelist raudteed hea sõnaga: «Oli ikka üks maru asi, inimesed nutavad seda siiani taga.»
Tema isa Arnold Laks (76) noogutas energiliselt kaasa, sest sõitis sellel raudteel tihti ning tõi omal ajal rongiga isegi äsja ostetud lehma lõa otsas Peressaarest Sondasse.
Trassi kõige paremas korras endine jaamahoone on Tudus, praegu kasutatakse uuendus-kuuri läbinud maja kontorina. Seal töötav Tarmo Liiv (45) rääkis, et esimese-teise klassi koolipoisina sõitis ta selle rongiga tihti kodu ja kooli vahet. Siis pandi aga liin kinni.
Sellest, kuidas pärast raudtee kadumist hääbus ka ümbruskonna elu, annab tunnistust Peressaare. Esimese hoobi kunagi õitsenud Peressaarele andis küüditamine, sest selle uue asunduse rajamise toetaja ja eestvedaja oli Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts. Päts käis ka ise korduvalt olukorraga kohapeal tutvumas.
Avinurme muuseumrongi vedurijuht Eero Strauss (32) meenutas pärast Euroopa eri riikidest tulnud huvilistele tehtud väikest rongisõitu veidi ajalugu. Ta rääkis, et Peressaares said maad ja ehitasid korralikud talumajapidamised suurpered ja ka Eesti vabaduse eest võidelnud. Seetõttu oli asundus Vene okupantidele ja nende käsilastele pinnuks silmas.
Küüditamise kõrval andis teise hoobi raudtee sulgemine 1972. aastal. Inimesed ei pääsenud enam tööle ega lapsed kooli. Paljud majapidamised jäid tühjaks, sest olude sunnil tuli kolida linnadesse ja suurematesse alevitesse.
Eero Straussi isa Enno Strauss (61), kes oli silla ja rongi taastamise eestvedaja, lisas, et lubati küll käima panna bussid, kuid lubaduseks see jäigi.
Ajaleht Põhjarannik on kirjutanud, et rong tähendas Avinurme ja Alutaguse rahva jaoks väga palju. Enne raudtee ehitamist tuli sealsetel elanikel arvestada paaripäevase reisiga, et oma kaupa Rakvere turule müüma minna. Avinurme oli muust maailmast justkui ära lõigatud – madal ja vesine maa, kus teed tihti mudased ja läbimatud.
Isegi veel 1960. aastatel oli rongi saabumine sealsetele elanikele tähtis sündmus. Avinurme ja raudtee ääres asunud metsakülade elanikud käisid rongil iga päev vastas. Pandi ette puhas põll, pähe rätik ja mindi külauudiseid kuulama. Teinekord ei pruukinud keegi rongile minnagi, kuid jaamas oli ootamas paarkümmend inimest.
40 aastat hiljem ei oota enam keegi rongi, sest külad on tühjaks jäänud, maamunalt kadunud ning raudteetamm kohati võssa kasvanud. Kuid mälestus Alutaguse eluteest ei ole kustunud.
Tõsi, nii nagu raudteeliini avamise puhul, räägitakse ka selle sulgemisega seoses mitmest eri aastaarvust. Suleti ju tee kahes etapis ning osas varem avaldatud lugudes ja raamatutes esineb ebatäpsusi ka kuupäevades.
Viimane reisirong Avinurme-Sonda liinil ei sõitnud 1972. aasta 31. mail, vaid ligi kuu aega varem. Raudteemuuseumi andmetel suleti Avinurme-Sonda liin ametlikult 1. mail 1972. aastal.
Raudteemuuseumi ja ka Avinurme koduloomuuseumi fondis olevad fotod suure pärja ja kirjadega «1922 – 50 – 1972» rongi vedavast vedurist on dateeritud kuupäevaga 30. aprill 1972. Väljapakutud 31. mai ekslikkust kinnitavad ka piltidel olevad raagus puud ja paksudes mantlites ning jopedes inimesed.
Samas ei tohi unustada fakti, et esimesed kilomeetrid metsaveoraudteed Sonda jaamast Sirtsi suunas valmisid juba 1916. aastal. Esimene osa Sonda-Mustvee lõigust (Mustvee-Avinurme) suleti aga 1968. aastal, seega 40 aastat tagasi.
