Siin on pakkumine: töötate varahommikust üle südaöö, nädalavahetused takkaotsa – ja vaadake, et keegi ülekäte ei lähe, vaid ainult targemaks saab. Ah et palk? Veidi üle 600 euro kätte! Kõlbab?
Õpetaja halastamatu elu
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
1. oktoober 2011, 13:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene tunne, kui Aire Rillo algaja õpetajana laste ette astus, on tema mällu sööbinud sellisena, nagu oleks ta huntide ette visatud. Ta sai õpetada kaks nn Tootsi-rühma – poisid, kes näitasid kogu oma käitumisega, et tunnis osalemine ei kuulu vähimalgi määral nende plaanidesse.
Neil polnud kaasas raamatuid-vihikuid, nad ajasid omavahel juttu ega pidanud noort naisõpetajat kellekski.
See oli külm dušš Rillole, kel tänavu algas pedagoogina 14. õppeaasta. Ta oli tulnud Tartu Raatuse gümnaasiumi inglise keele õpetajaks maailmaparandaja kavatsustega.
Õpetajate seminari lõpetanuna pulbitses ta nii ideedest kui teotahtest, mida kõike võiks koolis senisest paremini teha. «Kui sul maailmaparandaja tunnet ei ole, kui sa paremasse homsesse ei usu, siis sa koolis töötada ei saa,» tunnistab Rillo (38). «Alati tuleb üritada midagi parandada, kuigi aastatega on tulnud arusaamine, et kõike siiski muuta ei saa.»
Aga see, mida Rillo tookord Tootsi-poistega korda saatis, näitab, et õpetaja suutlikkust noorte inimeste vormimisel ei maksa alahinnata. Rangete nõudmistega ning hinnetega ergutades saavutas ta juba esimese veerandi lõpuks, et muidu ulaka olekuga jõnglased tõmbasid juba koridoris Rillo lähenedes selja sirgu ja ütlesid talle kõlaval häälel lugupidavalt tere.
Paraku jääb see suur töö, mida Eesti õpetajad aastast aastasse ka kõige tavalisemates koolides teevad – Raatuse gümnaasium on mulluste riigieksami tulemuste põhjal Eestis 94. – ja mille ületunde keegi sendigagi ei hüvita, inimväärse tasuta.
Rillo annab tunde tervelt üheksale eri keelerühmale, juhatab koolis keelte õppetooli ja 21 õpilasega 5.b klassi, kuid ei saa selle eest kuus kätte 700 eurotki. Võrdluseks: riigikogulaste palk tõuseb uuest aastast 3380 euroni.
Kiretud arvud õpetajate panusest Eesti tulevikku on aga petlikud. Need annavad eluvõõraile alust arvamuseks, et mis pedagoogidel viga: tunnid lõpevad juba kella kahe-kolme ajal, õppeaastasse mahub kolm vaheaega, tagatipuks 56 päeva suvepuhkust.
Tegelikkus, millest mitte üksnes riigi paljud otsustajad, vaid ka avalik arvamus näib üha kaugenevat, räägib sootuks millestki muust. Räägib töökoormusest, mis sarnaneb orjatööga, millist ükski euroopalik tava soosida ei tohiks.
Piinav süütunne
Vale on arvata, nagu lõpeks õpetaja tööpäev tundide lõpuga. Klassijuhatajana tuleb Rillol iga päev uurida, miks mõni laps koolist puudus, ja vajadusel vanemaile helistada; uurida teistelt õpetajatelt, miks mõnes aines jäi paljudel tema klassi lastel kodutöö tegemata või puudusid õpikud; õpilaste probleemide korral pöörduda sotsiaalpedagoogi, logopeedi, parandusõppe õpetaja ja psühholoogi poole; täita elektrooniliselt õpilaste vaatluskaarte ja kirjutada nende iseloomustusi; valmistada tublimaid ette konkurssideks ja võimaldada mahajääjaile järelevastamist noile sobival ajal; viia lapsevanemaile paslikul ajal läbi arenguvestlusi; rääkimata e-kooli täitmisest, mis peab saama tehtud hiljemalt kella viieks.
Osal kolleegidel, teab Rillo, algab tööpäev juba tükk aega enne kella kaheksat. Nad helistavad probleemsetele õpilastele, et tuletada noile meelde koolipäeva algust. «Need on tugeva empaatiavõimega inimesed, kes on võtnud perelt vastutuse üle ja üritavad aidata,» tunnustab ta.
Rillo mäletab tänini, kuidas ta noore õpetajana pärast pika koolipäeva lõppu lakkamatust suhtlusest, murede lahendamisest ja vaimsest kurnatusest kaks tundi magama pidi. Nüüd pole selleks enam võimalust: noorem, kaheksa-aastane tütar vajab oma koolitükkidega tema hoolt ja tähelepanu.
Aga seda pole lihtne anda. Sest nende tööde hulk, mis tuleb koolist koju kaasa võtta, ulatab sageli lõpmatusse – alates järgmise päeva tundide ettevalmistamisest kuni tööplaanide koostamise ja õppekavasse uuenduste tegemiseni.
«Õpetajatööga käib kaasas pidev süütunne,» tõdeb Rillo, kelle vanem tütar on 15. «Kui lapsed küsivad, mida teeme või kuhu lähme, tuleb neile sageli öelda, et mul on see plaan või teine kava veel teha.» Tööpäevade õhtuti on tema sõnul absoluutselt välistatud, et saaks perega midagi ühiselt ette võtta.
Kui Rillo on väikses kahetoalises korteris noorema lapse kella kümneks magama saatnud, läheb tema tööpäev muudkui edasi. Algab kodu- ja kontrolltööde parandamine. See kestab kaks tundi vähemalt, südaööni või koguni kella üheni. Hommikul kell kaheksa tuleb aga taas seista värske ja naeratavana klassi ees ning innustada lapsi tööle, mis, nagu igaüks oma koolipõlvest mäletab, ei tekita just alati kaasalöömisisu.
«Õpetajatöö on üks suur rollimäng,» lausub Rillo. «Omavahel koolis naerame, et õpetaja on üks läbikukkunud näitleja: mitte nii andekas, et pääseda teatrilavale, aga koolilavale käib küll.»
Taastavad jalutuskäigud
Isegi nädalavahetustel pole hõlpu loota. Rillo arvestuse kohaselt kulub laupäevast-pühapäevast vähemalt päeva jagu koolitööle. Aga vaheajad? «Neil on koolitused, koolitused ja veel kord koolitused,» lausub ta. Viie aastaga tuleb neid läbida vähemalt 160 tunni ulatuses.
Selleks et kidurale palgale vähegi juurde teenida, on ta püüdnud leida niigi nappivat aega õpikute tõlkimiseks ja retsenseerimiseks ning andnud eratunde. Mitmed kolleegid ei pea paljuks ohverdada lisateenistuse nimel isegi suvepuhkust.
Hea, kui kuus tekib nädalavahetusel ükski päev, mil saab hinge tõmmata. Neil harvadel päevadel sõidab Rillo Otepää lähistele isatallu, kus veedab tunde küngaste vahel lihtsalt jalutades. «Lasen ajal endast läbi voolata,» kirjeldab ta. «Kella ei ole, kiirust ei ole, levi ei ole.»
Et alustada taas varahommikust peale hilisööni kestvate tööpäevadega, kus vaba aeg on kahanenud pea olematuks ning süütunne oma pere ees koormab hinge.
Nihkes lapsed
Õpetaja Aire Rillo on kuraditosina õpetaja-aasta jooksul tähele pannud, et õpihuvita ükskõikseid lapsi, kellele hinded põrmugi korda ei lähe, on viimasel ajal põhikooli astmes märgatavalt juurde tulnud.
«Sain kahe – ja mis siis? See on õpetaja asi ära klaarida!» kirjeldab ta üha sagedamini ilmnevat suhtumist.
Nooremas kooliastmes märkab Rillo koos kolleegidega üha sagedamini lapsi, kes on motoorselt rahutud ja käituvad agressiivselt ning kel puudub sotsiaalne küpsus teistega suhtlemiseks. Ka väärtushinnangud on paigast nihkunud.
«Lapsed teavad, et neil on õigused, kuid pole kohustusi,» lausub Rillo, «ja teavad, et õpetaja peab respekteerima õpilaste õigusi.» Väärtushinnangute nihestumine algab tema hinnangul sageli kodust, kus vanemail ei leidu aega lastega rääkimiseks ega nende maailmapildi kujundamiseks.