Me vajame õnnelik ja terve olemiseks vähemalt mingil määral meie liigi loodusliku elukeskkonnaga sarnanevaid tingimusi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Tuul Sepp: milline keskkond sobib inimliigile? (4)
23. juuli 2018, 15:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuni me mõistame looduskeskkonda inimühiskonnast lahus seisvana, ei jõua keskkonnaprobleemid kunagi sedavõrd tähtsale positsioonile, mis oleks vajalik olukorra paranemiseks. Miski on alati hetkel olulisem, olgu selleks siis majanduskasv, tervishoid või julgeolek. Keskkonnaprobleemidega tegelemine tunduks nagu olema mingi sotsiaaltöö meist eraldi asuvate looduslike liikide heaks. Selline altruism ei ole kunagi majanduslik strateegia, vaid seda rakendatakse üksnes endast parema mulje jätmiseks, fassaadiks, mille taga on ikka kaalutlev ja pahatihti sisutühi rakenduslik pool.
Ressursside lõppemise ennetamine aitab ära hoida ka sõjalisi konflikte.
Tegelikkuses on keskkonnaprobleemidele tähelepanu pööramine võti ka paljude teiste inimühiskonna probleemide ennetamiseks või lahendmiseks. Mõned näited. Hästi hoitud ja jätkusuutlikult hallatud loodusressursid võimaldavad inimestele püsiva ligipääsu eluks vajalikule, olgu selleks siis puiduvarud, metsasaadused, kalavarud või puhas vesi. Ressursside lõppemise ennetamine aitab ära hoida ka sõjalisi konflikte. Õhu- ja veereostuse vähendamine aitab vältida paljusid terviseprobleeme. Kahju keskkonnale tuleb maha lahutada igasuguse majandustegevuse potentsiaalsest kasumist, sest tekkivate keskkonnaprobleemide lahendamine võib pikas perspektiivis minna väga kulukaks. Majanduskasv keskkonna arvelt on alati lühinägelik ning pikas perspektiivis kahjumlik strateegia. Kuni majanduskasvu indikaatorid ei võta arvesse keskkonnale tehtud kahju (või miks mitte kanda positiivse poole peale keskkonnale toodud kasu), on need alati ekslikud.
Äärelinnadest saab õppust võtta
Inimene on osa looduskeskkonnast, ja tingimused, mis muudavad keskkonna sobivaks elurikkusele, on tegelikult ka meie õnnelikuks eluks hädavajalikud. Keemilise reostuse probleemid on siinkohal lihtsaks näiteks, aga see võib olla vaid jäämäe veepealne osa. Võimalus viibida võimalikult looduslikus keskkonnas, väljaspool valgus- ja helireostust, on hädavajalik meie vaimse tervise hoidmiseks. Stressi vähendamine on aga oluline haiguste ennetamise vahend. Meie ajus töötavad neuroendokriinsed õnnetunnet tekitavad mehhanismid on välja kujunenud sadu tuhandeid aastaid tagasi ega ole kohastunud praeguse keskkonna ja elustiiliga. Me vajame õnnelik ja terve olemiseks vähemalt mingil määral meie liigi loodusliku elukeskkonnaga sarnanevaid tingimusi.
Siinkohal ei tasu järeldada, et inimesel on õnnelik võimalik olla ainult metsas või inimtegevusest puutumatus looduses. Vastupidi, me peame leidma võimaluse inimese igapäevase elukeskkonna muutmiseks võimalikult looduslähedaseks. Kui elurikkus linnakeskkonda naasma hakkab, on see hea indikaator, et ka inimese jaoks on keskkond muutunud sobivamaks. Heaks näiteks on uurimused äärelinnadest, mis näitavad, et lindude liigirikkus on seal suurem kui maapiirkondades. Inimese loodud struktuurne poollooduslik maastik sobib paljudele linnuliikidele suurepäraselt, pakkudes nii pesapaiku kui ka võimalusi leida toitu rohkemgi kui maapiirkondades üha enam valitsev põllumajandusmaastik.
Me peaksime vähendama niitmiskoormust ja vältima umbrohumürkide kasutamist. See ei ole altruistlik ohverdus keskkonna nimel, vaid ka oma elukeskkonna oluline parandamine.
Me saaksime siinkohal liikuda veel edasigi. Et lisaks lindudele suureneks ka putukate ja taimede liigirikkus, peaksime oma aedades võimaldama kasvada kohalike taimede liigirikkal kooslusel. Me peaksime vähendama niitmiskoormust ja vältima umbrohumürkide kasutamist. See ei ole altruistlik ohverdus keskkonna nimel, vaid ka oma elukeskkonna oluline parandamine. Mürkide kasutamise vähendamine muudab meie aia ka meile endale tervislikumaks ning koos looduslike taimeliikidega naasev putukate liigirikkus tagab piisavalt tolmeldajaid meie viljapuudele ja -põõsastele. Sellega kaasneva suurema suvise-sügisese aiakraami koguse saab kanda elurikkuse hoidmise tulude poolele.
Eesmärk pole loomaaed
Ja miks peaks liigirikkus ja tervislik elukeskkond jääma vaid äärelinnade privileegiks? Milliseid samme võiksime astuda kesklinnade liigirikkuse suurendamiseks ning kuidas see võiks parandada inimeste tervist ning vähendada keskkonna häiringuid? Lihtsaks näiteks on arusaamise muutmine «pargimurust» kui millestki korrektselt liigivaesest ja piinliku korrapära alusel pügatust. Vähem muruniitmist mitte ainult ei paranda putukate (ja neist toituvate lindude) elutingimusi, vaid vähendab ka muruniitmisega kaasnevat heli- ja õhureostust – ning parkide hooldamisele kuluvat raha. Rohealad suurmajade ja kesklinnatänavate vahel aitavad puhastada õhku ning vähendada õhureostusega kaasnevaid tervisekulusid. Linnatänavate autokoormuse vähendamisega seotud meetmed (ühistranspordivõrgu soodustamine, rattateede rajamine, rattalaenutusvõrgu sisseseadmine) võimaldavad mitte ainult müra- ja õhureostust vähendada, vaid jõuavad ringiga taas tagasi inimeste parema füüsilise vormi ning vähenenud hingamisteede haiguste juurde.
Me ei peaks elurikkust võtma kui mingit loomaaiaga sarnast vaatamisväärsust (heal juhul – halvemal juhul vaadeldakse seda lihtsalt tüütusena), vaid indikaatorit selle kohta, et meil on õnnestunud rajada inimese tervislikuks eluks sobiv keskkond. Me oleme osa loodusest ja meile sobivad tingimused on täpselt samad, mis muulegi elurikkusele. Puhas ja reostusvaba keskkond, jätkusuutlikult majandatud loodusressursid ja elurikkus on nii pikaajalise majanduskasvu, julgeoleku kui ka tervishoiu alus. Liigutagem seega keskkonnaprobleemide lahendamine ka sellesügiseste valimisprogrammide etteotsa ning lõpetagem suhtumine looduskaitsesse kui kasutusse heategevusse!
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Pärast maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.