See, mis toimub muinsuskaitsealusel Vana-Pärnu kalmistul, on linnavalitsuste aastatepikkuse tegemata töö tulemus. Pärnu kalmistud on kõik vanad, kuid tuubil meie kultuurilugu. Kalmistute olukorra järgi saab otsustada, kuidas suhtuvad elavad oma eelkäijatesse ja kunagistesse kaaskodanikesse ehk neisse, kes on elanud kunagi enne meid.
Vaid erakordne juhus on säästnud Vana-Pärnu jõepoolset serva veel suuremal määral Sauga jõkke varisemast. Mis juhtuks aga siis, kui Pärnut tabaks sarnane üleujutus kui 2005. aastal, mil Sauga jõgi jõudis Haapsalu maanteele. On selge: piisab ainult karmimast ilmastikukapriisist, et jõgi surnuaeda edasi murendaks.
Kalmistud ei lähe võimule väga korda, seda kadunukesed valimas ei käi.
Pärnu Postimehe tänases uudisloos meenutatakse, et kalmistu ja jõe võitlusest kirjutati 2012. aastal, aga kuna surnud lebavad vaikselt ega tülita linnavalitsust, ei pea neile tähelepanu pöörama. Kahjuks ei ole meie hulgas enam Eduard Rajarit, kes tundis mitte ainult Pärnu, vaid kõiki Pärnumaa surnuaedu ja kelle teeneks tuleb lugeda, et veel Nõukogude ajal võeti ette kalmistute korrastamine. Rajari olnuks praegugi rahulate eest seisja, sest ta oskas esivanemate matmispaiku hinnata. Lõpuks kinnitavad surnuaiad, et me kõik oleme surelikud. Kalmistud ei lähe võimule väga korda, seda kadunukesed valimas ei käi.
Muinsuskaitseamet ootab Pärnu linnalt kui kalmistute omanikult algatust, mida ja kuidas võiks teha, et vältida Vana-Pärnu surnuaiast veel suurema tüki jõkke varisemist. Kahju, et valimiskampaania õhinas ei taibanud keegi pöörata tähelepanu linna rahulatele ja nende olukorrale. Oleks vähemalt mingigi alus nõuda tegutsemist.
Sügis on varsti käes ja linna seadusandlik kogu tuleb kokku. Lootmata initsiatiivile koalitsioonist, võiks sammu astuda opositsioon. Surnuaedade olukorra arutamine raekoja saalis oleks üks samm õiges suunas. Seejärel tuleb koostöös muinsuskaitseameti ja riigiga koostada plaan, kuidas Vana-Pärnu kalmistut päästa.