Kreml tunnistas mind isa pojaks

Toomas Alatalu. Foto: Henn Soodla

Sündisin Rakveres ajalehe Virumaa Teataja ajakirjaniku Peep Kärbi noorema pojana. 1943.-44. aastal oli isa ka ajalehe toimetaja, seejärel 14 kuud metsavend kuni kinnikukkumiseni. Märtsis 1946 mõisteti talle 10+5 aastat vangistust selle eest, et ta „isiklikult kirjutas nõukogude võimu vastaseid lugusid, sealhulgas 18 loost koosneva joonealuse „Virumaa punased valitsejad".“

Viimati mainitu oli väljalõigetena kohal ka kohtus kui asitõend ehk mu isa istus Džezkazgani vangilaagris enda kirjutatud ajaleheartiklite eest. 2001. aastal tegin koos lastega neist kuritegelikeks kuulutatud artiklitest raamatu ("Peep Kärp. Virumaa kroonika 1940–1941", kirjastus Ilo). Ma pole uurinud, ent arvan, et säärase kohtuotsusega vangi pandud ajalehetoimetajaid pole palju. Eestis kohe kindlasti.

Isa, kes jõudis veel algatada Rakveres vabadussõja ja Palermo monumendi taastamise ning valiti Rakvere aukodanikuks, samuti Rakvere volikogu liikmeks, läks manala teele detsembris 2003. Selle aasta 7. juunil sain Münchenist telefonikõne, milles teatati, et olen nende 20 eestimaalase hulgas, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld Venemaale. Hiljem selgus, et kasuisa nimest tulenevalt olen nimekirjas esimene: „1. Toomas Alatalu – ajakirjanik, politoloog“, ja ei mingit lisa, s.t märkust, miks ja mille eest. Venemaa suursaadiku juures selgitati kolm päeva hiljem, et ekspresident Ilves oli lubanud Eestile kallaletungi puhul Omski, Tomski ja Peterburi kaotsiminekut Venemaal, ja üks eksajakirjanik oli rääkinud aastaid tagasi „parasiteerivatest tibladest". Ülejäänud nimekirjas olnute kohta polnud lisatud sõnagi nende „russofoobse häälestatuse“ kinnituseks.