Kolmanda Kurtna ilu ja võlu

Katria Helena Komp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurtna raamatukoguhoidja Valve usub, et elu Kurtnas välja ei sure.
Kurtna raamatukoguhoidja Valve usub, et elu Kurtnas välja ei sure. Foto: Meelis Meilbaum

Kui sõita Jõhvi poolt Kuremäele, läheb tee läbi pisikese Kurtna küla. Algul ei pruugi arugi saada, et kuhugi külla sattunud oled, sest tõepoolest – umbes kilomeetri pärast on külal ots. Kui aga seal peatuda, võib lahti rulluda pika ajalooga küla lugu.

Uhke punastest tellistest maja seisab tiheda pargi servas, tagantpoolt paistab valge mahajäetud mõisahoone, veidi eemal on väike pood. Kunagi olevat selles valges mõisahoones elanud Saksamaalt tulnud kurdi rahvusest krahv, punases majas aga tema teenijad ja sulased. Praegu tihedas pargis oli tollal tiik, kus ujusid valged luiged. Seal muinasjutulises pargis olid valged pingid ja kasvasid suured roosipõõsad.

Punases hoones on nüüd raamatukogu. Majas on vaikne, laua taga toimetab raamatukoguhoidja Valve. Valve on viimased aastad raamatukogus töötanud abilisena, kuid nagu raamatukoguhoidjale kohane, tunneb ta Kurtna elu väga hästi. Valve meenutab, et 2007. aastal raamatukogu põles, päästeti, mis päästa andis. Enne tulekahju olid majas lisaks raamatukogule korterid. “Ilus lai trepp läks teisele korrusele, aga seda miskipärast ei taastatud,” meenutab Valve.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles