Näib, et internetikommentaariumi idee võib, vähemalt sellisena, nagu seda esialgu ette kujutati, mõneti läbikukkunuks lugeda. Kollektiivsest mõttevahetusest ei saanud asja ei ühise aju ega katarsise käivitajana. Kui esimese – kollektiivse mõistuse idee realiseerumata jäämise – võib ehk anonüümsuse põhimõtte kontole kirjutada (anonüümselt vohavad pigem ikka emotsioonid kui mõtted), siis läbikukkumist katarsise vallandajana, emotsionaalse ventiilina ei saa ilmselt üksnes anonüümsuse süüks pidada.