Vandeadvokaat ja põhiseaduse tegemise aegne justiitsminister Jüri Raidla (54) selgitab oma mõtet viia aastaid vindunud haldusreform ellu põhiseaduse ühe sätte muutmisega. Sama ideed kaitses ta eelmisel nädalal Pärnu juhtimiskonverentsil.
Jüri Raidla: tehkem haldusreform ära referendumiga
18. oktoober 2011, 12:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teie kui endise justiitsministri suust (Jüri Raidla oli justiitsminister aastatel 1990–1992, Eesti iseseisvuse taastamise ja põhiseaduse tegemise ajal – toim) on päris huvitav kuulda, et mitte jõulise haldusreformi tegemine, vaid selle tegemata jätmine on vastuolus põhiseadusega.
See on viimaste aastate protsessi tulemus, et olukord on selliseks muutunud. Olen täiesti nõus õiguskantsler Indrek Tederi käsitlusega, kes toob välja, et väga suur hulk, erinevatel andmetel ligikaudu kaks kolmandikku Eesti omavalitsusi on sellises olukorras, et nad ei suuda kogu avaliku teenuste paketti osutada.
Kui see mass on niivõrd suur ja suutmatus niivõrd sügav, siis mida see tähendab? See tähendab, et põhiseaduse teises peatükis ette nähtud kodanike põhiõigused ja vabadused jäävad vähemalt teatud ulatuses tagamata.
Riik peab tagama selle, et põhiõigused ja põhivabadused on järgitud. Loomulikult on objektiivsed olukorrad, kus ühel või teisel riigil ei ole nii palju raha või võimalusi, et kõiki põhivabadusi kvalitatiivsel tasemel täita, see on üks olukord. Siis ei saa otseselt apelleerida põhiseadusevastasusele, kui objektiivselt olukord lihtsalt on selline.
Praegusel juhul on tegemist ühe reformi mitte läbiviimisega, mis põhimõtteliselt on võimalik, aga erinevatel poliitilistel põhjustel eri aegadel ja eri koalitsioonide poolt seda lihtsalt ei ole tehtud. See tähendab, et objektiivsele olukorrale on lisandunud subjektiivne element, antud juhul valitsejate tegematus. Koostoimes tekitab see põhiseadusevastase olukorra.
See ei ole enam riigikogu jaoks küsimus – kas tahan või ei taha – vaid on muutunud nende õiguslikuks kohustuseks.
Pean tunnistama, et olen nende teemadega tõsiselt tegelnud paar aastat, aga sellise tõdemuseni, et reformi mittetegemine on põhiseadusevastane, jõudsin ka alles hiljuti. Suurel määral tänu õiguskantsleri ja riigikontrolöri analüüsidele ja väljaütlemistele.
Aga kui nad riigikogus ikkagi jätkuvalt ei taha? Kas siis lisandub pikale reale ebaõnnestunud haldusreformi katsetele, mida äsja Pärnu juhtimiskonverentsil oma ettekandes nimetasite (intervjuu on tehtud peagi pärast ettekannet 13. oktoobril – toim), ka rida, et Jüri Raidla nimetas olukorda 2011. aastal põhiseadusevastaseks, aga ikka midagi ei muutunud?
Arvan, et lähemas perspektiivis see lisandub sinna ritta päris kindlasti.
Üks põhjus on see, et olemasolev olukord on nii riigi- kui ka omavalitsuspoliitikutele mõnus ja mugav. Reformi riski mittevõtmises on erakondade solidaarsus olnud väga suur, sest pole selge, kes neist sellega kaotab, kes võidab. Kurb ongi, et loetakse tänase päeva plusse ja miinuseid, aga peame vaatama aega vähemalt 20–30 aastat ette.
Ega see reform enne tule, kui see teema muutub erakondade jaoks poliitiliseks valuutaks ehk häälteks valimistel. Siin on aeg kodanikuühiskonnal ja ettevõtjatel tunnetada ära, et Eestil tuleb riikidevahelises konkurentsis väikese riigina teha õigeid samme.
Ettevõtjad peavad mõistma, et nad ei konkureeri ainult omavahel, vaid ka riikidevaheline konkurents on nende edu jaoks äärmiselt oluline. Meie konkurentsiruum ei ole Eesti, vaid Euroopa – nii majanduse kui ka riikluse mõttes.
Pakkusite välja võimaliku lahenduse aastaid vinduvale haldusreformile, et referendumiga muuta ära põhiseaduses lause, kus omavalitsusüksuste nimetusena sõna «vallad» asendada sõnaga «maakonnad».
Tunnen päris suurt sümpaatiat dokumendi vastu, mille töötas 2009. aastal välja minister Siim Kiisler ja kus oli olemas korralik põhjalik seletuskiri. See on tuntud 15 pluss 5 kava ehk reform, mille järel omavalitsusteks oleks 15 maakonda ja siis viis või pisut rohkem linna. See ei olnud mingi laest võetud emotsionaalne idee.
Sama on öelnud ka minister Rein Lang juba 2000. aastal, et tema veendumuse järgi üksnes maakondade ja suuremate linnade piires on olemas kriitiline mass majanduslikku ja vaimset potentsiaali, et kanda omavalitsuslikku staatust.
Minu pakutu erinevus Kiislerist on, et tehkem see asi ära referendumiga, siis ei ole võimalik rääkida kohaliku omavalitsuse autonoomia ja vastuvõetud seaduse konfliktist.
Riik ja rahvas on suveräänne, kohalik omavalitsus ei ole. Kui rahvas võtab referendumil vastu seaduse, et meie omavalitsuse korraldus on selline, siis pole õiguslikult kellelgi enam midagi vastu öelda.
Miks te usute, et rahvas referendumil sellise otsuse poolt hääletaks?
Arvan, et aina rohkem küpseb olukord selles suunas. Üha suurem hulk inimesi, sealhulgas kõrged ametimehed nagu riigikontrolör ja õiguskantsler, räägivad sellest teemast.
Järjest rohkem inimesi hakkab tunnetama pisikese omavalitsuse puhul, et ta on naaberkülas küll, aga temast ei ole mulle piisavalt kasu, sest ta ei suuda mulle sealt naaberkülast teenust osutada. Arvatavasti palju rohkem inimesi oleks rahul, kui teenust osutaks riik, kui ta teeb seda parema kvaliteediga, ehkki on hoopis kaugemal.
Kohalik identiteet ja omavalitsuslik juhtimine aetakse sageli omavahel segi. Kohalikku identiteeti – mis on väga kõrge väärtusega asi – on võimalik hoida ja säilitada muude asjade abil. Seda hoiavad pigem kohalikud seltsid kui omavalitsuse volikogu naaberkülas.
Ma olen ise pärit väikesest omavalitsusest Pärnumaal, siis olen elanud Halinga vallas, mis on märkimisväärselt suurem omavalitsus, ja seejuures üks vähestest, mis on ühinenud. Kolmas omavalitsus, kus ma praegu elan, on Tallinn.
Jätkuv side erinevate omavalitsustega annab mulle julguse hästi natuke apelleerida ka omaenda tunnetusele erineva suurusega omavalitsuste tegevusest.
Kindlasti hakkavad poliitikud oma rikutuse tasemel nüüd kahtlustama, et tahate ise minna poliitikasse.
Võin panna käe kas või piiblile, et mul puudub igasugune isiklik poliitiline ambitsioon.
Rääkides riigi pidamise reformist, tegite ka ettepaneku maavanemate ametikohtade kaotamiseks nende praegusel kujul.
Praegu on jah minu arusaam, et maavanemaid ja maavalitsusi ei ole tarvis kui riigiorganit. Eestis on 1,3 miljonit inimest, oleme pisike riigike. Kui valdkondlikud valitsemisüksused erinevate osakondade ja valdkondlike regionaalsete üksuste näol on olemas niikuinii, siis ei ole vaja eraldi territoriaalseid üksusi.
Praegu tundub nii, et kuna maavanemad on olemas ja poliitiliselt tahetakse neid säilitada, siis peame nagu seaduste kaudu looma nendele ka tegevust. Olen sügavalt veendunud, et saaks ka ilma hakkama.
Maavanem võib tulla uuesti mängu siis, kui maakond muutub omavalitsuseks. Miks mitte siis maavanem võiks olla selle omavalitsuse nimega «maakond» juht. Siis on ka nostalgiavajadus rahuldatud.
Mulle väga meeldib sõna «maavanem», temas on midagi ürgselt eestlaslikku. Tore oli, kui see nimi 1989. aastal uuesti kasutusele võeti. Aga praegu neil ametimeestel pole enam seda rolli.
Ja mida ma veel kindlasti tahan öelda: ärgem tehkem Eestisse kahetasandilist omavalitsust! See oleks riigihaldusliku priiskamise järgmine tase. Meil ei ole seda tarvis, meil pole vaja nii suurt avaliku halduse aparaati.
Eesti riik peab olema kestlik. Kõige parem, kui ta kestaks vähemalt tuhat aastat, aga nii kaugele ei ole me võimelised ette prognoosima. Aga 20–30 aastat ilmselt oleme küll.
Maksumaksjate arvu tõusu pole ette näha, aga riik peab olema isemajandav. Me alustasime, ja väga õigesti, Eesti Vabariigi taastamist IMEst ehk isemajandava Eesti kavast. Riigi pidamise reform peab praegu Eesti riigi kulubaasi vähendama, et meie riik saaks isemajandav olla pikka aega.
----------------------------------------------
Pärnu linnapea, pikaaegne Pärnu maavanem Toomas Kivimägi: praegune süsteem sobib valitsejatele
On kolm V-tähega sõna, miks haldusreformi pole seni tehtud: võim, võimekus ning valimised.
Võim selles mõttes, et muutes omavalitsused suuremaks ja seeläbi tugevamaks, tekib varem või hiljem neil lootus täiendava võimu ja koos sellega ka täiendava raha järele. Julgen arvata, et siin võibki olla peapõhjus, miks see reform tegelikkuses realiseerunud pole. See ju tähendaks kokkuvõttes tegeliku võimu ümberjaotamist ja loomulikult keegi ei taha võimu käest ära anda.
Mis puudutab võimekust, siis praegune süsteem sobib suurepäraselt Toompeale, et hoida võimu enda käes. Killustatus ja väiksus on tõepoolest tinginud selle, et praegu ei ole ühtegi objektiivset argumenti põhjendamaks täiendavate ülesannete ja raha andmist omavalitsustele. Kui kümned omavalitsused niigi ei täida paljusid lootusi, mis põhiseadusega on omavalitsusele pandud, siis tahta midagi veel juurde on ju täiesti lootusetu.
Kolmas on valimised. Tavaelanik ei pea ju mõtlema, kas see haldussüsteem on jätkusuutlik, tema mõtleb, kas ma saan vallavanemal soovi korral varrukast kinni võtta või ei saa.
Ei julge öelda protsenti – siin on kindlasti olulised erinevused maaelanike ja linnade vahel – aga kui maaelanikele panna kaks varianti lauale, et kas jätkame nii nagu on või teeme ühe suure omavalitsuse, siis arvan, et 70 protsenti maainimestest ütlevad sellele suurele [omavalitsusele] «ei». Seega valimiste puhul pole [haldusreform] just kõige populaarsem loosung, millega välja minna.