Fotod ja video: Naissaare kitsarööpmeline raudtee ärkab uuele elule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Neljapäeval löödi pidulikult esimene nael ühte uude liiprisse Naissaare kitsarööpmelisel raudteel, kus pole juba mitu aastat enam rongiliiklust toimunud.

Varem pakkus turistidele rongisõidu võimalust saare legendaarne püsielanik Peedo Lehtla ehk Petka, kuid raudtee seisukord muutus järjest viletsamaks ning lõpuks keelas tehnilise järelevalve amet selle lihtsalt ära.

«Kui mina 23 aastat tagasi siia tulin, siis ühe esimese asjana panime siia mahajäetud rongi käima ja hakkasime sõitma. Raudtee oli väga ligadi-logadi ja siis me poistega vahetasime tasapisi siin liipreid. Selle suure rongiga olen sadamakaile välja sõitnud, tollal sai veel niimoodi sõita. Aga kuna raudtee hakkas ära vajuma, siis tuli teha väiksem vedur,»meenutas Lehtla.

Viimastel aastatel pole Naissaarel enam raudteeliiklust toimunud. Aga nüüd on Viimsi vallavalitsus ja Rannarahva Muuseum otsustanud üheskoos kitsarööpmelise raudtee jälle tööle panna, sest raudteel on saare ajaloos väga oluline koht.

«Sõjaajaloolane Mati Õun on Naissaart tabavalt nimetanud Läänemere Gibraltariks. Kui tsaaririigi pealinn rajati Soome lahe äärde, siis muutus Soome lahe «lukustamine» Venemajaoks väga oluliseks. Ja kuna Naissaarelt Porkkalani on ainult 30 kilomeetrit, siis muutus Naissaar väga tähtsaks kohaks ja selle militariseeritusse aste oli äärmiselt kõrge. Kui hakati kõiki neid saarel olevaid meeletuid kaitseehitisi rajama, siis tehti ka raudtee,» rääkis Viimsi Rannarahva Muuseumi juhataja Janek Šafranovski.

«Raudteed hakati ehitama 1914, kindlustusi endid hakati rajama juba varem. Kunagi oli saarel üle 40 kilomeetri raudteed. Rööpad viisid risti-rästi, iga patarei juurde, iga lao juurde ja mujale. Osa raudteest osutus üleliigseks juba Eesti Vabariigi ajal ja võeti üles. Nõukogude ajal tehti miiniladudega seotud raudtee korda,» lisas ta.

Praegu on ametlikult selliseid kinnistuid, kus raudtee olemasolu on hoomatav ja raudteetamm paljuski säilinud, kokku 15 kilomeetrit. «Sel aastal kavatseme remontida 2,5 kilomeetrit Lõunakülast kuni haruteeni. Järgmisel aastal loodame ära remontida raudtee haruteest sadamani, mida on veel üks kilomeeter. Siis saaksime saare külastajaid juba sadamas vastu võtta,» ütles Šafranovski.

Esimese etapi tööde maksumus on sada tuhat eurot. 60 000 eurot saab Euroopa Liidu Leader programmist, 40 000 eurot annab Viimsi vald. Selle me teeme käesoleva aasta lõpuks valmis ja järgmisel aastal hakkame sellel lõigul ka külalistele atraktsioone pakkuma,» lubas muuseumijuht.

 

Vallavanem sõitis siin juba lapsepõlves

Viimsi vallavanem Siim Kallas ütles, et tema kui ajaloohuviline tahaks väga, et Naissaare militaarne ajalugu saaks korralikult eksponeeritud. «Sellepärast on väga hea meel, et ka Viimsi vald saab siin oma panuse anda. Siin tuleb veel kõvasti tööd teha, aga see on väga suure potentsiaaliga saar ja piirkond, kus on palju huvitavat vaadata,» lausus Kallas.

Ta rääkis, et tal õnnestus tänu pillimängijast isale juba lapsepõlves Naissaare kitsarööpmelisel raudteel sõita. «Kui minu isa mängis Eesti Raadio estraadiorkestris, siis ükskord tuli orkester siia sõjaväeossa kontserti andma ja mind võeti kaasa. Mul on väga hästi meeles, kuidas sadamas pandi meid veduri taga olevate platvormide peale istuma ja sõitsime kusagile siia. Kes seda enam mäletab, kus see kontserdipaik täpselt oli. See oli kusagil 1950. aastate lõpus, ma oli siis umbes kümneaastane,» meenutas vallavanem.

Viimsi vald ja Rannarahva Muuseum ei kavatse paarikilomeetrise raudteelõiguga piirduda. Taastamisetööde avamisel räägiti ka sellest, et kitsarööpmeline raudtee võiks tulevikus ulatuda ka saare põhjaosas oleva tuletornini.

Naissaare raudtee ajaloost

750 mm laiuse kitsarööpmelise raudtee ehitamine Naissaarele algas koos saarele merekindluse rannakaitsepatareide rajamisega Esimese maailmasõja künnisel 1913. aastal, eesmärgiga sulgeda Soome laht vaenlase sissetungi eest Vene tsaaririiki ja ennekõike selle pealinna St. Peterburgi. Algselt kasutati raudteed patareide ja kindlustuste rajamisel saarele. Kuid raudteevõrgu funktsiooniks oli ette nähtud ka tulepositsioonide varustamine moonaga ning muu majandus- ja varustustegevus. Kuigi kogu kindlustuskompleks 1918. aastaks ei valminud, jõuti saarele selleks ajaks paigaldada ca 37 km raudteed.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamise järgselt militaarne tegevus saarel jätkus. Osa patareisid võeti taas kasutusse, rajati ka mõned uued. Osa mittevajalikest raudteedest võeti üles, mõned harud jäid lihtsalt ajahamba pureda. Kuid põhiosa raudteevõrgust jäi siiski kasutusse.

Nõukogude okupatsioon militariseeris saare täielikult. Naissaare sadamast läände rajati miiniladude kompleks koos hooldustehasega. Kompleksi vajadusteks ehitati sinna ka raudteevõrk, mis on säilinud tänapäevani. Osa seni säilinud raudteeliine jäid juba siis kasutuks. Kasutuses olid raudteelõigud sadam-kesksõlm, kesksõlm-miinilaod, kesksõlm-Männikuküla ja kesksõlm-piirivalvekordon saare põhjatipus.

1994. aastaks, kui Venemaa merevägi lahkus saarelt, oli kasutuskõlbmatuks muutunud ka Naissaare põhjatippu viiv raudteeharu. Ülejäänud haruteed aga vajasid renoveerimist.

Allikas: SA Rannarahva Muuseum

Tagasi üles