Kui on soe suvepäev. See, millest talv läbi olen unistanud. Siis võtan raamatu ja lähen randa. Sinna, kus keegi mind ei näe. Esiteks sellepärast, et vihkan masside kogunemisi. Ja teiseks sellepärast, et saab püksid maha võtta. Keha hingab.
Tellijale
Svirgsdeni lood: lödipüksi suvejutt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võtan raamatu kaenlasse ja ronin vette. Rannast umbes kahekümne meetri kaugusele. Poole meetri sügavusse viskan külili. Nii, et kivi jääks peale toeks. Olen sõna otseses mõttes vesivoodis. Ise vee all. Ja nina vee peal. Asjal on kaks mõtet sees. Esiteks on hea jahe olla ja teiseks: igasugu põrnikad ei roni minu peal ringi. Mis kaldal on vältimatu.