Svirgsdeni lood: lödipüksi suvejutt

Kristjan Svirgsden
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristjan Svirgsden
Kristjan Svirgsden Foto: Marianne Loorents

Kui on soe suvepäev. See, millest talv läbi olen unistanud. Siis võtan raamatu ja lähen randa. Sinna, kus keegi mind ei näe. Esiteks sellepärast, et vihkan masside kogunemisi. Ja teiseks sellepärast, et saab püksid maha võtta. Keha hingab.

Võtan raamatu kaenlasse ja ronin vette. Rannast umbes kahekümne meetri kaugusele. Poole meetri sügavusse viskan külili. Nii, et kivi jääks peale toeks. Olen sõna otseses mõttes vesivoodis. Ise vee all. Ja nina vee peal. Asjal on kaks mõtet sees. Esiteks on hea jahe olla ja teiseks: igasugu põrnikad ei roni minu peal ringi. Mis kaldal on vältimatu.

Niisiis lesin ja loen. Kuni saabub parm. Mitte see kirju kärbes, keda randades ikka näha on. Vaid suur hobuparm. Neli-viis senti pikk. Tema koht küll siin ei ole. Ta on laudas ja heinamaal, aga mitte vees. Natuke lennanud, võtab suuna minu peale. Ja ründab! Taimetoitlase nägu tal küll ees ei ole. Tuleb ikka asja pärast. No tõrjun teda. Pritsin vett. Vehin käega enda ümber. Nagu inimesed ikka. Kui metsikut loodust kohtavad. No eemaldubki härra parm, aga lugemine on häiritud. Silmanurgast jälgin, et mis teeb. Minu üllatuseks maandub kõrval kivile. Istub. Mõtleb. Ja lendab järgmisele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles