Tänavused põlengud, põud ja rekordiliselt kõrge temperatuur peaks meid järsult üles äratama. Mida kauem kitsarinnaline ja võhiklik eliit sunnib ameeriklasi ja ülejäänud inimkondagi tammuma sihitult poliitilises kõrbes, seda tõenäolisemalt jõuame viimaks üheskoos täielikule ahermaale, kirjutab Jeffrey D. Sachs.
Nüüdisinimesed, kes nägid ilmavalgust ühel ajastikul, mida nimetatakse Holotseeniks, on ületanud piiri, mis lahutab neid järgmisest, Antropotseeni ajastikust. Ent Moosese asemel, kes juhiks inimkonda ses uues ja ohtlikus keskkonnas, on teaduseeitajate ja saastajate bande asunud inimkonda suunama üha suuremasse ohtu. Praeguseks oleme me juba kõik kliimapagulased ja peame hoolega üles otsima raja, mis viib meid turvalisse paika.
Holotseen on geoloogilises ajaarvamises ajastik, mis algas üle 10 000 aasta tagasi kliimatingimustes, mis, nagu me nüüd tagantjärele teame soosisid inimtsivilisatsiooni arengut. Antropotseen on uus ajastik oma keskkonnatingimustega, mida inimkond ei ole seniajani veel kogenud. Kurjakuulutavalt on maakera temperatuur praegu kõrgem kui Holotseenis süsihappegaasi tõttu, mida inimkond on paisanud atmosfääri sütt, naftat ja gaasi põletades ning maailma metsi ja rohumaid valimatult põllu- ja karjamaaks muutes.
/nginx/o/2017/09/21/7122639t1h1874.jpg)
Inimesed kannatavad ja surevad selles uues keskkonnas - ja see on alles algus. Orkaan Maria nõudis septembris Puerto Ricos hinnanguliselt üle 4000 inimelu. Ägedaid orkaane tekib aina sagedamini ja võimsad tormid põhjustavad suuri üleujutusi, sest suurenev soojuse eraldumine aina kuumenevast ookeaniveest, soojema õhu suurem niiskus ja mereveetaseme kerkimine on inimtekkelise kliimamuutuse tõttu üha enam äärmusse kaldunud.
Inimesed kannatavad ja surevad selles uues keskkonnas - ja see on alles algus.
Alles möödunud kuul hukkus Ateena eeslinnades üle 90 inimese laastava metsatulekahju tõttu, mille oli tekitanud põud ja kõrge temperatuur. Tohutud metsatulekahjud möllasid suvel samamoodi teisteski kuumades ja hiljaaegu kuivaks jäänud paikades, sealhulgas Californias, Rootsis, Suurbritannias ja Austraalias. Möödunud aastal laastas tuli Portugali. Tänavu suvel võib kogu maailmast kuulda teateid rekordiliselt kõrgele tõusvatest temperatuuridest.
Jah, inimkonnast on olnud üdini hooletu tormama üle Holotseeni piiri, eirates, justkui tüüpiline õudusfilmi tegelane, kõiki igati silmatorkavaid hoiatusmärke. 1972. aastal tulid maailma valitsused Stockholmi arutama kasvavaid keskkonnaohte. Konverentsi järel avaldas Rooma Klubi aruande «Kasvu piirid», milles esimest korda esitati «kestliku» kasvu ja keskkonna ülemäärase kurnamise riski idee. Kakskümmend aastat hiljem sähvatasid ohumärgid korraks Rio de Janeiros, kuhu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid olid kogunenud Maa tippkohtumisele vastu võtma «kestliku arengu» põhimõtteid ja alla kirjutama kolmele olulisele keskkonnaalasele dokumendile, et peatada inimtekkeline globaalne soojenemine, kaitsta elurikkust ning seisata mulla halvenemine ja kõrbestumine.
/nginx/o/2017/12/07/7386413t1h426a.jpg)
1992. aastast on Ameerika Ühendriigid, maailma kõige võimsam riik, lausa uhkusega ignoreerinud kolme uut kokkulepet, andes nii teistelegi riikidele märku, et need ei pruugi nii palju pingutada. USA Senat ratifitseeris kliima- ja kõrbestumiskonventsioonid, aga ei võtnud midagi ette, et neid rakendada. Elurikkuse konventsiooni aga isegi ei ratifitseeritud, osaliselt seepärast, et lääneosariikide vabariiklaste vankumatut veendumust mööda on maaomanikel õigus oma varaga ümber käia täpselt enda tahtmise järgi, ilma igasuguse rahvusvahelise vahelesegamiseta.
Kui tulla tänapäevale veel lähemale, siis 2015. aasta septembris võttis maailm vastu kestliku arengu eesmärgid ja sama aasta detsembris Pariisi kliimakokkuleppe. Ent taas on USA valitsus teadlikult eiranud kestliku arengu eesmärke, jäädes G20 riikide seas viimaseks valitsuse rakendamispüüdluste poolest. President Donald Trump on aga välja öelnud kavatsuse loobuda Pariisi kliimakokkuleppest nii ruttu, kui vähegi võimalik - ehk siis 2020. aastal, neli aastat pärast leppe jõustumist.
Hullem seisab aga ees. Inimeste põhjustatud süsihappegaasi CO2 tõus ei ole veel saavutanud täielikku soojendusefekti märkimisväärse viivituse tõttu, mis kulub ookeanivee temperatuuri muutmiseks. Lähikümnenditel ootab juba praeguse CO2 taseme (408 miljondikosa) juures meid ees veel umbes 0,5º Celsiust temperatuuritõusu või isegi veel palju rohkem, kui CO2 tase jätkab fossiilkütuste edasipõletamise tõttu senist tavapärast kasvamist. Et saavutada Pariisi kokkuleppega ette nähtud siht hoida temperatuuri tõus «tunduvalt alla 2ºC» võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga, peab kogu maailm 2050. aastaks otsustavalt loobuma kivisöe, nafta ja maagaasi tarvitamisest taastuvenergia kasuks ning jõudma kõrbestumisest taasmetsastamise ja viljatuks muutunud maade taastumiseni.
Peamine põhjus peitub selles, et meie poliitilised institutsioonid ja hiigelkorporatsioonid eiravad täiesti teadlikult süvenevat ohtu ja sellega kaasnevat kahju. Poliitika keerleb ümber võimu omandamise ja enda käes hoidmise ning ametiga kaasas käivate hüvede, mitte probleemide lahendamise, isegi kui tegu on elu ja surma küsimustega, nagu on seda keskkonnaprobleemid. Suure kompanii juhtimisel seisab esikohal aktsionäride vara suurendamine, mitte tõe väljaütlemine või planeedile suure kahju tekitamise vältimine. Kasumit taotlevatele investoritele kuuluvad olulisemad ajakirjandusväljaanded või nad vähemalt mõjutavad neid reklaami ostmise kaudu. Nii ongi väike, aga väga võimas rühm inimesi hoidnud alal fossiilkütusele tuginevat energeetikasüsteemi sellest hoolimata, millist hädaohtu kujutab see tervele inimkonnale nii täna kui ka homme.
Meie poliitilised institutsioonid ja hiigelkorporatsioonid eiravad täiesti teadlikult süvenevat ohtu ja sellega kaasnevat kahju.
Trump on viimane kõigi nende kasulike idiootide reas, kes täidavad saastajate tahet, õhutatuna tagant Kongressi vabariiklastest, kelle valimiskampaaniat rahastavad niisugused keskkonna kuritarvitajad nagu Koch Industries. Trump on täitnud USA valitsuse tööstusringkondade huvide esindajatega, kes järjepanu lammutavad kõiki keskkonda puudutavaid eeskirju, mida vähegi saavad. Viimati nimetas Trump megasaastaja Dow Chemicali endise juristi Ühendriikide keskkonnakaitseagentuuri mürgiste jäätmete puhastamise programmi Superfund juhiks. Sellist asja juba välja ei mõtleks, kui oma silmaga ei näeks.
/nginx/o/2018/07/27/11042242t1h5f9b.jpg)
Meil läheb vaja uutmoodi poliitikat, mis alustaks selge ülemaailmse sihiga: turvaline keskkond kogu maakera elanikele, aluseks Pariisi kliimakokkulepe, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine ja saastamise vähendamine, mis praegu hukutab aastas miljoneid inimesi. See uus poliitika peab kuulda võtma teaduse ja tehnika asjatundjaid, mitte omakasupüüdlikke ärimaailma juhte ja nartsissismiköidikuis poliitikuid. Klimatoloogid aitavad meil hinnata süvenevat ohtu. Insenerid näitavad teed, kuidas jõuda ülikiiresti, juba 2050. aastaks fossiilkütuste nulltarbimiseni. Keskkonna- ja põllumajandusteadlased õpetavad kasvatama rohkem ja paremat saaki vähemal pinnal ning samal peatama kõrbestumist ja taastama viljatuks muutnud mulda.
Trump on viimane kõigi nende kasulike idiootide reas, kes täidavad saastajate tahet.
Selline poliitika on võimalik. Avalikkus lausa januneb selle järele. Suurem osa ameeriklastest näiteks soovib võidelda ülemaailmse soojenemise vastu, toetada Pariisi kliimakokkulepet ja võtta kasutusele taastuvenergia. Ent mida kauem kitsarinnaline ja võhiklik eliit sunnib ameeriklasi ja ülejäänud inimkondagi tammuma sihitult poliitilises kõrbes, seda tõenäolisemalt jõuame viimaks üheskoos täielikule ahermaale, kust enam kellelgi pole pääsu.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Jeffrey D. Sachs on Columbia Ülikooli kestliku arengu professor ning tervishoiupoliitika ja -korralduse professor, samuti Columbia ülikooli Kestliku arengu keskuse ja ÜRO kestliku arengu lahenduste võrgustiku direktor.
Copyright: Project Syndicate, 2018.